Tartust

Ei viitsinud Slovakkia reisist lõpuni eelmine kord rääkida. Läheb siis nüüd.

Teine päev Popradis (seesama, mille hommikul ma viimase postituse tegin) ei lõppenud nii idülliliselt kui esimene. Algus oli hää. Lihased eelmisest päevast kanged, otsustasime teha puhke- ja spapäeva. Läksime veekeskusesse termaalveebasseine nautima. Väga veider kogemus. Need olid nii ülerahvastatud. Termaalveebasseinid olid kah lihtsalt ühed sooja basseiniveega inimsupid. Erinevaid basseine oli seal palju ja kõik basseinid olid väga pikkade ja käänuliste rahvast täis koridoridega ühendatud. Veits veider oli seal ringi käia, ainult pähvkad seljas. Ühte basseini oli baar ehitatud. Said baarileti äärde ujuda ja siis 4-8 euriseid kokteile osta. Otsustasin siis sealse mojito ära proovida. 5 euri. Kõige halvem mojito, mis ma kunagi olen saanud!! Maitses nagu keegi oleks topsitäide basseinivette hunniku jääd, sortsu rummi ja suhkrut pannud. Õhh. Rõve! Aga ma jõin selle ikkagi nina kinni pigistades ära, kuna see oli kallis ja seal oli alkoholi sees.

Pärast veemõnusid läksime hiinakasse sööma. 5 euri ja rootsi laud. Jeee. Päris hää oli. Pugisime end täiega täis. Tundub kena päev olevat? Väär! Miskipärast emps ei talunud sealset hiina toitu ja õhtu veetsime korteris ja emps puhastas oma magu. Väga veider. Minul ja Maarikal polnud midagi, aga emps jäi sellest väga nõrgaks.

Kolmandal päeval tahtsime jälle mäkke minna, aga hommikul oli empsil ikka raske jalgu alla saada. Mõtlesime, et teeme siis lihtsama päeva ja läheme mägitrammiga mäkke. Tuli välja, et kõigil slovakkidel ja poolakatel oli ka sama idee. Tund aega ootasime järjekorras ja siis kui üles mäkke jõudsime, siis esimesed poolteist tundi matkasime ühtlases turistide jorus. Kõik jäid ette, sinna olid tulnud emad oma sülelastega, pensionärid oma sülekoertega, keskealised mehed oma õllekõhtudega. Väga frustreeriv on nende vahel põigeldes sportlikku matka teha, koera järel lohisedes. Pärast esimest mägimaja, kus oli kohvik ja laste mänguväljak, oli juba lahedam liikuda. See päev me mäetippu ei läinudki. Matkasime lihtsalt mööda orgu mägijärvede juurde ja tagasi. Lõpuks oli ikkagi väga vahva. 17 km sai ikka täis. Empsil oli raske. Tal isu ei olnud ja jõudu ka ei olnud, aga talus vapralt matka lõpuni.

Neljandal päeval tahtsime juba pikemalt teha. Plaan oli ühte orgu pidi minna mägedesse, seal üks kuru ületada ja siis teist orgu pidi tagasi tulema. Kuru viimased meetrid olid päris rängad: ca 10 meetrit kalju pidi otse üles. Kas see heidutas Pippinit? Ei. Toetad natu tagumikust ja sai hakkama küll. Uskumatu kaljukoer.

Avastasime, et mööda orgu on isegi mõneti lahedam matkata. Mäetipud olid tihti pilvedes, 2300 meetrist kõrgemal olid pmst ainult kaljud, neid pidi oli ebamugav/igav/kõle matkata. Orus on endiselt ilusad vaated ja natuke murulõhna.

Viienda päeva tahtsime teha na lühema, et õhtul juba Eesti poole tagasi sõita. Etteruttavalt võib öelda, et ikkagi tuli 17 km täis. Võtsime kõige lihtsamini ligipääsetava mäetipu ja hakkasime minema. Maarika jäi seekord meid ootama, sest ta oli eelmine päev oma jala välja väänanud. Kõrgtatrad on naljakalt järsud Popradi poole orgu, nii et too päev avanesid enamus vaateid orgu. Koeral oli natuke ränk. Palav, päikesepoolne nõlv, looduslikke veekogusid ei olnud. Mäe otsas oli juba jahedam, seal talle meeldis. Ta meeldis teistele inimestele ka. Üritasin koera mäe otsas poseerima panna, teised inimesed vaatasid pealt. Sain enam-vähem normaalse pildi tehtud ja tegin koeraga "high five" triki, kõik hakkasid naerma ja plaksutama. Ok, järgmine kord peaks etendamise eest raha ka küsida.

Sõit tagasi Eestisse oli kiire ja mõnus. Käisime veel Poolas Decathlonist läbi (empsi unistus täitus) ja kui öösel uni peale tuli, keerasime esimesse motelli sisse. Ülimõnus. Kokku läks meil ööbimiste ja kütuse peale kolme inimese peale 550 euri. Suht odav või nii?

Niimoodi viidi mägimajade baaridesse varustust.

Klaarid mägijärved.

Viimase päeva matk, Vaade Popradi orgu.

Kodus Eestis seenel. Mustad torbikseened näevad välja nagu midagi rõvedat ja mürgist, aga tegelt kutsutakse neid imehäid seeni ka vaese mehe trühvliteks.

Poprad

Kui ma suve alguses Sloveenias käisin, siis loomulikult saatsin kodustele oma matkadest palju pilte. Selle peale hakkas mu emal süda valutama ja jalad kihelema. Tahtis ka mägedesse. Nüüd augusti viimastel nädalatel võtsimegi teekonna ette: mina, mu ema, õde ja koer. Pakkisime oma asjad pere Toyotasse ja hakkasime tulema. Sihtkohaks Poprad Slovakkias, mis asub mõnusalt Kõrg- ja Madaltatrate vahel.

Teekond siia võttis koos puhkepauside ja ööbimisega Varssavis aega peaaegu kaks päeva. Koer võttis kogu situatsiooni filosoofilise rahuga: "Ahah, jälle autosse. Okei, peaasi, et kogu kari on koos." Nagu ikka, Põhja-Poola võtsime sealse tiheda liikluse tõttu öösel. Lõuna-Poola oleks võinud olla päeval kiirteedega lihtsam olla sõita, ja oligi, aga vastu Slovakkia piiri olid järsku kitsamad teed, kust me tahtsime läbi minna, paksult poolakaid täis. Esmaspäeval! Mis toimub? Pärast guugeldasin, et see esmaspäev oli neitsi Maarja taevamineku püha, mis on kõigile vähe usklikumatele rahvastele puhkepäev. Loomulikult olid kõik poolakad väljas siiberdamas. 

Kohe kui Slovakkia piiri ületasime, pidasime auto kinni ja tegime esimese kahetunnise matka. Koer oli üliõnnelik, et seekordne pissipaus ei piirdunud ringiga ümber tankla. Kella poole seitsmeks jõudsime Popradisse, kus oli meil apartement renditud. Omanik oli meil vastas, hästi sõbralik, väga hea inglise keelega, kümneid kordi Tallinnas käinud, kuna töötab kruiisilaeva peal. Korter on ilus ja moderne, mereteemaline. Kõik kohad on nipsasjakesi täis. Minu teooria on, et kui turistid tulevad oma kolaga siia, siis neil ei ole kunagi nii palju asju kaasas, et kogu seda korterit ära täita. Nipsasjakesed muudavadki siis koha täidetumaks, kodusemaks. 

Teisipäeval tegimegi esimese matkapäeva. Alustasime ca kilomeetri kõrguselt ja käisime 2500-meetrise Krivani tipus. Koeraga. Võtsime rahulikult ja selle mõttega, et kui koer edasi minna ei saa, siis pöörame lihtsalt tagasi. Tegelikult polnud hullu midagi. Koer oli palju nõtkem ja krapsakam kui meie. Meie eeliseks oli lihtsalt pikem samm, koeral aga nelja-käpa-vedu, kus iga käpp on varustatud kaljudel liiklemiseks väga vajaliku komplekti küüntega. Krivani mägi oli täis teisi matkajaid, kuna tegu on ühe populaarseima sihtkohaga. Küllaltki lihtsalt ligipääsetav ja üks kõrgemaid. Sellel teekonnal ma erinevalt Sloveenias, Rumeenias ja Itaalias matkates ma ei näinud lisatoestusi, nagu metallköied või -naelad. Mõnes kohas oleksid need eile täitsa vajalikud olnud. Koer sai teekonnal palju sõpru, kes olid temaga lahkesti nõus pasteedisaia ja küpsiseid jagama. Teisi koeri me ei näinud. Sloveenias matkates nägin aga radadel mitmeid koeri, seepärast julgesimegi Pippini sellele retkele kaasa tuua. 

Mägedes on praegu mustikate ja vaarikate kõrgaeg. Emme korjas terve karbitäie, nii et tänahommikustele pannkookidele saime mustika-vaarika värsket toormoosi.

Kuna kodus meie koer teisele korrusele, kus asuvad magamistoad, ei tohi tulla, siis on päris huvitav veeta nüüd öid nii, et iga paari tunni tagant tuleb üks niiske nina kontrollima, et kas minuga on ikka kõik korras ja äkki ma ei viitsiks teda natuke kesed ööd sügada. Ega mul ju midagi paremat teha ei ole ju. Ja hommikul tuleb inimene ikka üles lakkuda. Ilmselgelt eilne 17 km jalutuskäik mööda kaljusid teda ei väsitanud. Tuleb midagi raskemat välja mõelda. 

Järgmisel pildil uus loomaliik: kaljukoer!

Kas tapsime koera? Ei, see on tema puhas näitlejaanne. Millal lavaka katsed on?

Kloogarannalt

Olen juba tükk aega Iirimaalt tagasi Eestis olnud.

Posterisessioon oli elav. Sai tasuta alkoholi ja teistele oma tööd esitleda. Sessiooni lõpus rääkisin oma postrist ühele Iirimaal õppivale Harryle ja jutt lõppes sellega, et läksime koost tema ja ta sõpradega välja sööma. Õhtu lõppes küllaltki vara, kuna üks pidi järgmisel päeval ettekande tegema, mõned konverentsi korraldama jne. Kuulasin maad, mida Dublinis teha tasub ja mida muidu Iirimaal külastada on mõtet. Päris pikk nimekiri tuli. 

Kolmapäeval oli konverentsi viimane päev ja kuna esimesel sessioonil minu eriala ettekandeid ei olnud, siis otsustasin hoopis oma vaatamisväärsuste nimekirja lühendada. Käisin St Stephen's Greenil, mis on tore park, kus saab inimeste tegemisi vaadata. Käisin Patricku kirikut vaatamas, kust algas iirlaste ristimine. Trinity College'is sain kohe varahommikul ära näha Kells'i raamatu, mis on ca 1000-aastane kaunistustega ja maalidega käsitsi valmistatud raamat. Samas oli ka Trinity College'i vana raamatukogu, mis nägi välja nagu ta oleks Sigatüükast pärit. 

Pärast esimest ringkäiku jõudsin täpselt esimeseks kohvipausiks konverentsihoonesse. Pärast seda jõudsime veel Helinaga korraks poes käia ja tagasi lõunale ja pärastlõunasele sessioonile. Õhtul oli pidulik õhtusöök, kus nautisime halbu nalju, huvitavat juttu ja vahepalaks iiri steptantsu etendust. Üks inglasest õppejõud ostis kogu lauale veini, nii et tuju oli nii lõbus, et pärast õhtusöögi lõppemist tagasi hotelli küll ei tahtnud minna. Läksime hoopis Temple Bar'i lähedale pubisse, kus sai veel seltskonnaga tutvuda ja kohaliku bändi saatel jalga keerutada. 

Neljapäeva hommikul ajasin end vara maast lahti, kuna pidin kohtuma Šveitsis õppiva mehhiklase ja Hollandis õppiva hispaanlase, itaallase ja hiinlasega, et üürida koos auto, et minna Dublini lähedale Wicklow mägedesse. Mehhiklasega olin eelmisel päeval konverentsil tutvunud, teisi polnud varem näinudki. Mäed olid vägevad! Nad ei olnud väga kõrged, vist ei olnud kilomeetritki, aga see oli täpselt see Iirimaa, mida me ootasime. Üle lageda nõmme rulluvad vihmased pilved! Nagu päris. Kohe, kui auto peatasime, tahtsin joosta lähima mäe otsa. Esimene samm tee pealt ära olin juba põlvini soos. Nice!

Edasi läksime Glendalough' külla varemeid ja järvi vaatama. Täitsa muhe jalutuskäik oli. Päev pidi varakult lõppema, kuna poisid pidid lennukite peale minema. Õhtust sõin juba eestlastega. 

Reede hommikul ärkasime väga vara, kuna meil oli kõigil ostetud päevatuur bussiga Moheri kaljudele. Bussijuht Derrick rääkis meile huvitavat juttu. Käisime Barack Obama esivanemate külas olevas bensujaamas ja sealt sõitsime juba kaljudele edasi. Kaljud olid võimsad. Kuni 214 meetrit otse merest üles. Kohalikud ütlesid, et lainet väga ei olnud, aga minu meelest lõid Atlandi ookeani lained vastu kaljusid päris vägevalt. Aeg-ajalt paistis päike ka, nii et mõned meist said isegi ootamatult Iirimaalt päikesepõletuse. Edasi käisime Doolini külas lõunat söömas ja Burreni apokalüptilist maastikku vaatamas. Nagu külm ja kivine Mordor, kus kivipragude vahel on hästi viljakas muld. Käisime ka ühes kalurikülas, kus oli ka väike kindlusloss, mida iirlased kutsuvad "tower hous'ideks". Neid on Iirimaal nii palju, et sellel päevareisil me ei teinud nende pärast eraldi peatust. Sellised pisikesed paarikorruselised, paaritoalised müüriga ümbritsetud 800-1000-aastased kindlustused, kus kohalik isand oma pere ja sõduritega elas. 

Õhtul jõudsime veel eestlastega Temple Bar'i lähedal reedeõhtust melu vaatamas käia. Tundsin isegi ära selle baari, kus mul paar õhtut tagasi väga lõbus oli. Laupäeva hommikul ruttu lennujaama ja tagasi Tallinnasse, sealt Tartusse ja sealt ühe soojaga Kloogaranda, kus olen teist aastat järjest Teaduslaagris kasvataja. Täitsa muhedad noored on. Iirimaa mälestused on peaaegu juba peast pühitud. Aeg-ajalt vaatan veel Moheri kaljudel tehtud pilte, mis suudavad edasi anda võib-olla poole sellest võimsusest ja ilust, mida seal näha sai.

Cliffs of Moher:

Wicklow nõmm:

Trinity College raamatukogu:

Konverentsikeskus:

Konverentsilt

Olengi konverentsil. Jube väsitav on istuda ja kuulata ettekandeid, mis on peaaegu samal teemal, millega mina tegelen, aga mitte päris. Veel raskem on kuulata ettekandeid, mida kantakse ette nii raske hiina või jaapani aksendiga, et inglise keelt on kõne seast väga raske detekteerida. 

Konverentsil antakse palju kohvi ja väga hästi süüa. Avaüritus oligi Guinnes Storehouse'is, kus oli igaüks sai tahtmise korral kaks pinti tasuta Guinnessi. Vaade õllekoja viimaselt korruselt Dublinile oli vägev. Muuseum ise oli ka vahvalt kokku pandud, aga mulle jättis A. le Coq'i õllemuuseum Tartus parema mulje. Seal oli huvitavam, aga asi võis ka sellest olla, et Tartus oli meil giid. 

Raske on harjuda iiri aksendiga. Tuleb ikka mitu korda üle küsida, mida öeldi. Dublin ise on vihmane, päikest on vähe ja temperatuur on 16-23 kraad, ehk et ilm on kohalike standardite järgi suurepärane. Eelmise nädala alguses oli neil olnud kuumalaine, kus temp. oli tõusnud 30 kraadini ja selle üle olid kohalikud väga uhked olnud, nii et sellest kirjutati veel nädal aega hiljem kohalikes ajalehtedes.

Valepidise liiklusega on raske ära harjuda. Foore on siin palju, ristmikud enamasti tühjad ja tsüklid pikad, nii et rohelist tuld keegi siin väga ei oota. Kui ristmik on tühi, siis ütleme, et foor on "roheline" ja jookseme ikkagi üle. Seepärast ongi eluliselt tähtis ümber õppida, kummale poole kõigepealt tänavat ületades vaadata, eriti kui siin autodel päevatulede kasutamine pole kohustuslik. Eile vat et olekski üks Porsche must üle sõitnud.

Hinnad on siin kallid. Eine väljas süües maksab ca 14 euri. Kiirtoit ca 9 euri. Portsud on suured. Minu eilsest "fish & chips-ist" , mis ma kohalikust Lidost ostsin (mitte seilline Lido, nagu Eestis ja Lätis) jäi pool hotellitoa lauale. Kohalikele meeldib oma toitu rohke soola ja äädikaga üle valada. Iga hommik on mul võimalik hotelli hommikusöögi buffetilauast võtta "full Irish breakfast", mis on minu teadmiste järgi täpselt samasugune, nagu Inglise hommikusöök (praemuna, peekon, praetud tomat, oad jne), aga seda erinevuse puudumist iirlastele vist mainida ei tasu. 

Arhitektuur on siin veider. Klassikalised ridamajad pruunist tellisest on kesklinnas kõrvuti betoonist ja klaasist karpidega. Muinsuskaitse linna üldmulje stiilipuhtust ei hoia. Keldrikorrustel käib elu, seal on suured korralikud korterid ja/või ärid. Majad (ja katedraalid ja loss) on niimoodi korda tehtud, et ei saa aru kas see on ehitatud 19. sajandil või on tegu muistsema ehitisega. 

Huvitav on näha tõusu ja mõõna põhjustatud veetaseme muutust Liffey jõel. Hea mitu meetrit erinevust.

Täna esitlen oma postrit. Postrisessioon pidi olema päris elav. Palju inimesi ja veini. Konverents ise lõppeb kolmapäeval, meie tuleme siit ära laupäeval, nii et mõned päevad on meil aega turistida ka. Pühapäeval juba jõudis natuke. Helina sõber Taavi, kes elab siin juba kaks aastat, näitas meile natuke linna. Loodetavasti suudan end turistides tagasi hoida, et mitte pankrotistununa kodumaale tagasi tulla, kuna iirlaste pakutavad suveniirid on küllaltki kallid, aga väga ilusad. 

Tallinnast Dublinisse jätkub

Bohinji järv on Bledi järve kõrval. Bledi järve ääres olin juba neli aastat tagasi käinud, seepärast oli huvitav minna kaugemale mägede vahele Bohinji juurede. Pärast hommikusuplust läksin viitasid mööda edasi. Viidad näitasid slap’i peale, mis tähendab sloveenia keeles koske. Parkisin auto ära ja läksin kõigepealt sealt algavatele matkaradadele. Tahtsin teha kiire matka, et pärast jõuda veel kose juurde ja ujuma ja kella neljaks auto Ljubljanasse tagasi viia. Viit näitas mäe otsa 2,5 h. Pidin kiire olema. Võtsin väikese seljakoti ja panin punuma. Väga vabastav on praktiliselt olematu seljakotiga mäkke joosta. Võimas tunne on. Mäkke jõudsin pooleteise tunniga. Mägi ise oli 1500-meetrine, nii et küllaltki madal. Samas sealt nägi kaugemaid ja kõrgemaid tippe (Krm näiteks), mis jäid hinge kraapima. Tahtsin lihtsalt kõik kuradile saata ja minnagi mägedesse mitmeks nädalaks. Alla jõudes olin täiega higine ja lootsin turistide vahel kose poole põigeldes, et ma väga ei haiseks. Kosk oli vinge, pärast Bohinji järves teistkordne ujumine oli veel vingem. Kokku oli rendiauto võtmine üllatavalt lihtne ja odav. Väga täiskasvanu tunne tekkis.

Järgmine päev tahtis Siim oma auto töökotta viia, kuna selle pidurituli hakkas vist juba Lätis põlema. Deja vu tunne oli, kuna eelmine kord, kui Sloveeniasse tulin, siis oli ka meil autoga ilge jama. Õnneks seekord ilget jama ei olnud. Lihtsalt pidurdades natuke õrnalt laperdas. Poisid panid meid Juliaga kaubanduskeskusesse maha (sest et mis tüdrukud ikka vaba ajaga teevad :S) ja läksid autoteenindusse. Nad jäid sinna viiiiiieks tunniks. Ma sain oma asjad poest esimese 15 minutiga ostetud. Ülejäänud aja veetsin telefoniga internetis. Tegelt polnud mul häda midagi. Sohva oli pehme ja internett kiire. (Sloveenia on üllatavalt hästi erinevate tasuta wifidega kaetud. 2500 meetri kõrgusel Triglav nõlva peal oli ka interwebs, wtf? Ok, vb ma seda juba eelmises blogipostituses mainisin.)

Selle päeva õhtul käisime Jelkoga Metelkovas. Vahva koht. Midagi Gen-klubi õue sarnast, ainult et suurem ja natuke räpasem ja tol õhtul oli see metal-kontsertite pärast eriti karvaseid täis. Kõik lõhnas muru järgi ja kõrvu kostev solin ei olnud mitte eksprompt allikas, vaid põõsas kusev noormees.

Sloveenia eelviimasel päeval läksime jälle kogu kambaga mäe otsa. Kuna tegu pidi olema lihtsa jalutuskäiguga, siis võtsime vähe asju kaasa ja ainult kaks seljakotti. Jee see oli lihtne jalutuskäik. Pöörasime valest kohast alguses ära ja hakkasime mäge ründama raskemat teed pidi. Kahtlus tekkis juba  alguses, kui hakkasime kruusast kuru pidi üles ronima. Kui nägime, et edasine tee paistab olevat pea 100% mööda kaljuseina neliveoga üles, siis pöörasime tagasi. Ma oleks tegelt vb isegi edasi tahtnud minna. Selle põike peale kaotasime ca 2 tundi, aga otsustasime mööda lihtsat teed ikkagi mäetippu veel minna. Seal ma ei viitsinud enam teisi järgi oodata, vaid panin üksinda (teiste nõusolekul loomulikult) ühe seljakotiga minema. Mägi oli 2300 meetrit kõrge, puudepiir (Sloveenias 1700 meetri kõrgusel) sai korralikult ületatud. Jõudsin kell 14.00 lambasitaga kaetud tippu. Vaade oli vägev ja kärbeste hulk oli ka vägev. Vaatasin tipust, kuidas Jelko mäkke ronib, ta jõudis tippu must pool tundi hiljem. Siim ja Julia otsustasid tippu mitte tulla. Jätsid meile ühe veepudeli tee peale, kuna Jelko ja minu varud olid otsa vahepeal saanud. Pärast orus oleva vikerkaare pildistamist tulime ka Jelkoga mäe otsast tulema.

Reisi igal päeval jalutasime tugevalt üle 15 km. Trenni sai palju. Minul lihased valutama väga ei hakanud, pigem hakkasid puusad ja põlved vastavalt tõusudest ja laskumistest valutama. Teised kaebasid ka lihasvalu. Pärast Triglav’d oli eriti lahe tunne, kui tundsin kätes valu. Lihtsalt pidi pidevalt käsi kasutama, et kaljuseinast üles ronida. Mägedes ise ei pannudki seda tähele, aga pärast piltide pealt oli lahe vaadata, kui SININE taevas oli. Lennukiga sõites on ka näha, kuidas enamus atmosfääri on allpool, nii et taeva tagant aimab silm juba kosmost. Ilmselelt jätsid Sloveenia mäed mulle kustumatu mulje. Ostsin ka paar rahvuspargi kaarti kaasa, et saaks tulevikus sinna tagasi minna. Imelik oli see, et ma jõin Sloveenias rohkem õlut, kui veini, aga kuumal päeval läheb õlu eine kõrvale paremini kui vein.

Tagasi Eestisse sõitsime ühe jutiga ja võtsime Jelko kaasa. Minule jäi Poola öine vahetus. Sõitsin 5 h järjest ja lõpetasin ca tund pärast päikesetõusu. Jelko arvas, et kell on seitsme paiku hommikul, kuna on nii valge, aga tegelt oli (olenevalt ajavööndist) kell kolme-nelja paiku. Ta polnud varem nii kaugel põhjas käinud. Veel olid tema jaoks imelikud tasased põllud ja pikad sirged teed läbi lõpmatutena paistvate männimetsade.

Seda juttu kirjutan praegu Ryanairi lennukist teel Tallinnast Dublinisse. Seal ootab mind ja mu laborikaaslasi aatomkihtsadestuse konverents. Tegin isegi suure vingumise ja edasilükkamise peale oma bakatööst postri ja lähen seda sinna tutvustama. Oleme ära terve nädala. Konverentsi avaüritus on Guinnessi õllekoja laos. Pidi popp koht olema. Tallinna lennujaama turvatädi korjas mult meigieemaldusvedeliku ära, kuna see oli 125 ml pudelis, mitte 100 ml-ses. See oli ainult poolenisti täis. Kamoon! Mis ma pean nüüd oma silmameigi kartulitega Dublinis maha kratsima w? (Seal ilmselt meigipoode pole. Jk!)

Pärast sellekevadist Indoneesia reisi ma ei uskunud, et ma see aasta veel kuhugi reisima saan minna, aga võimalusi on uksest-aknast tulnud. Ülilahe. Tahaks, et see sama auruga jätkuks.

Tallinnast Dublinisse

Kuna olen juba uuel reisil, siis tuleb eelmine lõpuni rääkida. Kuna mõned seda blogi ikka loevad (tšau, Anne-Mai!), siis tasub vist kirjutamist jätkata.

Viimase postituse kirjutasin kuumast Ljubljanast, kus mul oli natuke aega, enne kui ma oma rendiauto kätte sain. Valge Peugeot 2008. Diisel, 1,6 l. Alla 400 km läbisõitu. Uue auto lõhn oli nii tugev, et ma tundsin seda isegi keelega. Läksin siis sellega Horvaatiasse, kuna kui juba nii kaugel lõunas olen, siis tuleb Vahemeres ka supelda. Lihtsalt, et linnuke kirja saaks. Mulle soovitati Pula linna. Jõudsin sinna küllaltki hilja õhtul, pärast kuut. Sõitsin otse randa. Kaljusel sopilisel rannikul oli vaigu järgi lõhnav männimets, inimesed olid end vee äärde kaljudele lebosse tõmmanud. Läksin minagi. Ronisin redelist vette ja vaatasin, kuidas tillukesed krabid end kalju sisse uuristavad ja oma sõrgu klõpsutavad. Vesi oli selge ja soolane. Ülimõnus jahutus pärast kuumast õhkavat männimetsa.

Pärast suplust läksin vaatamisväärsustega tutvuma. Enne oli vaja ka auto ära parkida. Parkimismasinast ma aru ei saanud, läksin kioski juurde muti käest aru pärima. Lahke mutt oli, tema juures sai raha  vahetada ja tunniks ajaks parkimispileti osta. Tahtsin kaheks tunniks, aga ei saanud. Mutt ütles, et ma pean tagasi tulema. Selge, sain! Tund aega siis kindluse vaatamist, kus tutvustati Balkanit vaevanud sõda neljakümnendatel ja pärast poole. Sain paar üksikut selfit teha ja otsustasin muti juurde tagasi minna, et endale viimaseks tunniks enne tasuta parkimise algust parkimispilet osta. Jõuan kioski juurde, ootan viisakalt ca 10 minutit, et mutike saaks kioskit koristada ja kui lõpuks jutule saan, oli muti endine sõbralikus nagu käega pühitud. Tal oli tööaeg otsa saanud!!!! Kust ma parkimispileti saan? Pole tema mure. Grrrrr. Ei tohi olla viisakas ja lasta muttidel oma kioskeid koristada. Ma olin nii vihane, et läksin riski peale ja lasin siis autol 20 minutit ilma piletita seista. Saatsin mutid ja parkimise kuradile ja läksin hoopis Rooma-aegset amfiteatrit vaatama.

Amfiteatri juurde jõudsin siis, kui päike oli juba ammu loojunud. Õnneks käib lõunamaades elu teiste rütmide järgi ja sinna lasti kuni kella 12ni sisse. Amfiteater oli üllatavalt suur ja hästi säilinud. Pulas peetakse filmifestivale ja keset teatrit oli vabaõhukino sisse seatud. Helimehed testisid samal ajal bassikõlareid, nii ma siis uurisin tribüüne ja gladiaatorite põrandaaluseid koridore maavärinat meenutava mürina saatel. Pärast teatrit läksin linna peale jalutama, nägin sinist Teslat, sõin jalkamängu kõrvale salatit ja oligi aeg Sloveenia poole tagasi tõmmata. Sihiks oli Bohinj'i järv kuhu jõudsin kella kahe paiku öösel. Öö oli pime. Valmistasin auto magamiseks ette. Tulede kustutamisel selgus, et auto katus oli seest poolt kaunistatud õrnalt säravate led-tulede ribadega, mis mingi hetk ära kustusid. Uhh, miuke auto ja minu õrn süda, mis võidetakse paari kena särava tulega.

Hommikul peletas mu viimased uneriismed üliselge veega Bohinji järves ujumine. Jätkan blogi ilmselt Iirimaalt juba.

Teist korda Ljubljanast

Sõit läbi Poola oli igav nagu alati. Minu poolik mõte öö läbi sõita, et need koledad teed kähku selja taha jätta, jäi realiseerimata, kuna olime liiga väsinud. Esimeses nn 24 h lahti olevas motellis meid jutule ei võetud. Helistasime küll kella ja kui pärast 15-minutilist ootamist mingi poolakeelne mulin vastu tuli ja meie inglise keeles toa kohta küsisime, saime vastuseks ainult lõpliku ja järsu "No room!" Järgmises kohas organiseeris Julia meile ülikähku toad. Hommikul vaatasime, et selle hotelli tervitusreklaamil oli "Wilkommen"-ite ja "Welcome"'ide vahele ka ära eksinud "Teretulnud". Luks värk.

Suundusime Viini, kus Viini ülikooli ühikas kesklinnas elas Siimu sõbranna Sandra, kes lahkesti meid oma ühetoalises korteris majutas. Hommikul tegin väikese sörgi, pärast poole jalutasime kesklinnas. Ülikooli peahoones oli ritta pandud kõik selle ülikooli kuulsate õpetlaste kujud, teiste hulgas ka Schrödinger, kellega sain sõbrapildi teha. Lisaks ostsime Viinist šokolaadi ja koomiksipoest ostsin ühe särgi. Struudel jäi selgi korral Viinis proovimata. Ilmselgelt tuleb tagasi tulla.

Pärastlõunal võtsime suuna Maribori. Seal elavad Sandra vanemad. Enne nende poole minemist jalutasime kesklinnas, sõime mereanni restoranis kõhud KORRALIKULT täis ja vaatasime kõrtsis jalgpalli. Wales ja Belgia mängisid. Suvine õhtu, tänavamuusikud... Mängu lõpuks jõudsime Sandra vanemate juurde, kus meid kostitati koogi ja koduse veini ja veel mingi koleda napsiga. Hommikul jõudsime Siimu ja Sandra isaga isegi 40-min joosta. Sandra pere oli väga külalislahke. Tänutäheks jätsin neile oma šampooni ja palsami ja vist ka oma jooksusokid.

Sõitsime autoga Sloveenia mägedesse üht ilusat koske vaatama ja kaesime orust Sloveenia kõige kõrgema mäe Triglav põhjakülge. Vägev oli küll. Õhtuks jõudsime Ljubljanasse, kus Siimu varasem korterikaaslane Jelko meid oma ühikatoas vastu võttis. Juhuslikult oli siis Ljubljana kesklinnas õlle ja hamburgeri festival, mis kõlasid õhtusöögiks väga hästi. Olid tõesti ülihead. Kesklinnas jalutades saime kõrtside telekatest jalgpalli mängu käiku jälgida (midagi jälgida polnud, Island ju kaotas :( ). Kuna Siim ja Julia jäid kogemata burgeritest ilma, käisime veel ühest kiirsöögi kohast läbi ja võtsime neile ka burekeid.

Järgmine päev tahtsime minna Itaaliasse, aga Triestes olid teised juba käinud, siis tuli lamp mõte Veneetsiasse minna. Miks mitte? Läksimegi. Üllatavalt odav käik oli. 15 euri auto parkimise eest, kiirteemaksud ja kütus tuleb ka muidugi juurde arvestada. Olin tol päeval kaardilugeja. Pisikeste tänavate ja sadade kanalite ja sildade vahel orienteerumine on üpris raske. Järje ära kadudes on tükk tegu see jälle kätte saada. Jalutasime tol päeval 16 km. Ostsime suveniire ja käisime kõik meie teada olulised kohad läbi. Rohkem nautisime kitsaid tänavaid ja huvitava arhitektuuriga räämas maju.

Esmaspäeval otsustasime alustada kahepäevalise matkaga, mille jooksul vallutaksime ka 2860 m Triglav mäe. Sõit Ljubljanast välja meil hilines, kuna Siim tahtis endale igaks juhuks osta mägironimiseks kiivri. Kuna kiivrit laenutada ei saanud, siis otsustasin ise mäkke igasuguse kaitsevarustuseta minna. Eriti veel, kuna inimesed poes ütlesid, et tegelikult kiivrit Triglav'l vaja ei lähe. Teistel oli kiiver olemas.

Matka alustasime kell kolm kohast, kus ütles, et Triglav'le on 6 h, meie ööbimiskohta 4.5 h. Telki kaasa ei olnud vaja võtta, kuna ööbimiskohaks oli üks mägimaja 2500 m kõrgusel. Loomulikult läks meil eeldatavast ajast üle, kuna vaja oli suurepärastest vaadetest pilti teha ja puhata. Teised ei olnud nii karmi rajaga harjunud, mina olin sellist ronimist juba eelmisel aastal Rumeenias saanud. Viimase, kõige raskema etapi võtsime juba päris hämaras. Ööbimiskohta jõudsime kell 10 õhtul.

Maja oli suur. Seal oli baar, wifi ja palju inimesi. Järgmisel päeval nägime, kuidas kopteriga varustust kohale toimetatakse. Kopter teeb majja 11 reisi päevas. Julia ja Jelko minu ja Siimuga päris tippu tulla ei tahtnud. Majast oli juba näha, kuidas teised matkajad peaaegu seina mööda üles ronisid. Sain Jelkolt kiivri (mida tegelikult tõesti väga vaja ei läinud, aga kui ta juba kaasas on, siis miks mitte kasutada) ja võtsime väikese seljakotiga kaasa vaid hädavajaliku: vee, kaamera, saia ja purgi Nutellat. Ronimine oli kiire ja huvitav ja vahepeal võttis isegi minul südame alt kõhedaks. Tipus oli lumekuhi ja palju inimesi. Vaade oli mõnus, mina seda ei tundnud, et ma 2800 meetri kõrgusel oleksin olnud. Tagasitee Jelko ja Juliani oli ka kiire. Tagasitee autoni oli juba aeglane. Energiat enam ei olnud, kõik olid väsinud, jalad valutasid. Teiste jaoks oli see vist üks raskemaid matkasid nende elus. Minul valutasid jalad ja puusad ja põlved ja olin päikesest ära põlenud, aga muidu oli täitsa hea olla. Oleks veel paar päeva matkanud.

Täna sõitsid Siim ja Julia Horvaatiasse oma aastapäeva tähistama, mina üürin üheks päevaks auto ja lähen ka korraks Horvaatiasse.

Vanad võlad

Kuna ma olen hetkel teel juba järgmisele reisile, siis on vist viimane aeg eelmise reisi jutt ära lõpetada.

Kui me kruiisilaevaga Singapuri tagasi jõudsime, siis oli meil peaaegu terve päev aega, et veel linnaga tutvuda. Jalutasimegi siis Sentosa saarele. Teadsime, et terve saar on täis hotelle ja lõbustusparke. Kindlat plaani polnud, lihtsalt läksime ja uurisime, mis seal meile huvi pakuks. Keset silda Sentosale oli liikuv tee, nagu lennujaamades, et jumala eest end higiseks ei peaks kõndima.

Sentosa saarel läksime akvaariumi haisid, raisid ja muid kalu vaatama. Me kulutasime seal tunde! Akvaariumid olid suured ja neid oli palju ja siis said seal vaadata, kuidas hiiglaslikud kalad rahulikult sinist valgust täis vees mööda ujuvad.

Edasi nägime viita, mis viis orhideede juurde. Jätsingi Marise ja Mammi sinna lilli pildistama ja jalutasin ise edasi. Mõnus oli parki ja inimesi vaadata. Jõudsin randa, kuhu oli väikestesse laguunidesse valget liiva veetud, kus sai siis linnarahvas supelda. Imestasin, et rannad polnud ülerahvastatud. Sentosa saarelt viis rippsild laguuni merest eraldava saareräbalani, kus sai vaatetornist vaadata nii Sentosa saart ja tankerite armaadat. Veel oli saarel silt, mis ütles, et tegu on Kagu-Aasia lõunapoolseima osaga, mis on sildadega veel Euraasia mandriga ühendatud. Vot sulle siis. Ekvaatorist jäi veel paar laiuskraadi puudu.

Samal ajal osalesid Mammi ja Maris mingisuguses loteriis, kus nad said ühe tasuta pääsme Singapuri sümboli, hiiglasliku lõvi pea ja kala sabaga kuju pähe. Siia peaks nüüd vist pildi panema, et milline see välja näeb, aga nagu alati, reisides on netiga kehvasti ja kui ma kodus olen, siis ei tule loomulikult meelde blogisse pilte riputada.

Pärastlõunal jõudsime laeva tagasi, kus saime veel viimast korda nautida imehead piiramata valikuga tasuta toitu. Sürreaalne oli tagasi laeva minna, sest Sentosa saarel jalutades olin mõttetes juba Indoneesia ja kruiisi selja taha jätnud. Nagu oleks arvutimängus pärast surma viimati salvestatud kohast uuesti alustanud.

Singapuri lennujaamas läks meie lennu kõrvalväravast pool tundi pärast meie lendu Finnair Helsingisse. Sellega läksid tagasi Euroopasse nii meie kruiisilt Soomepoisid, kui ka Austraaliast naasev Tarvo. Väga lahe oli lampi Singapuri lennujaamas kursavennaga juttu ajada. Ma teadsin juba enne, et ta selle päeva õhtul Singapuris on, aga et nii lähedal... Minu jaoks kolme nädala jooksul esimene eestlane, kes polnud meie seltskonnast. Järgmine kord nägin Tarvot alles Raadi lennuangaarides, jällegi juhuslikult.

Huhh, nüüd sai Indoneesia reis südamelt ära. Saab uute reiside muljeid siia kirja panna. Nüüd sõidangi Siimu ja Juliaga Sloveeniasse. Julial ja Siimul oli see reis juba ammu plaanis, mina kuulsin sellest alles 6 päeva tagasi. Nad kutsusid mind kaasa ja siin ma nüüd olen. Läheme Sloveeniasse veini jooma, mägedesse matkama, Siimu vahetusüliõpilasena sealt saadud sõpru külastama ja veini jooma. Saab näha, kuidas läheb!

Päikesevarjutusest

Eelmise blogipostituse sain ülesse pandud Ujung Padangi sadamast, Makassari linnast, mis asub Sulawesi saarel. Selle linna kohta polnud meil mingeid tuure kinni pandud. Vaatasime lihtsalt, kuhu laevafirma rikkaid ameeriklasi raske raha eest veab, võtsime Mammi ja Marisega omapäi „takso“ (st oli küll olemas taksomeeter, aga seda me ei kasutanud, st saime natuke kallima diili) ja sörkisime neil järel. Loomulikult saime nii kümme (ausõna!!!) korda odavamalt. 

Plaani võtsime siis Bantimurungi kose, traditsioonilise sadama ja Rotterdami kindluse. Bantimurungi looduspark asus Ujung Padangist ca 50 km kaugusel. Teel sinna pidasime korra kinni ja pildistasime riisipõlde ja nende taamal mägesid. Taksojuhile tundus see veider ja naljakas, kuni ma näitasin talle lumist pilti, mille me olime Eestist tulles teinud. Me ei teadnud selle kohta midagi peale selle, et seal on kosk (ilmselgelt) ja liblikad. Sattusime sinna täpselt ameeriklaste tuuri algusajal, nii et saime teiste valgete sekka imbuda ja ilma piletirahata sisse jalutada. Kosk oli tore, palju huvitavam oli kose äärt mööda ülesvoolu minev rajake. Kogu see värk asus kitsas püstloodis kaljude vahelises lõhes. Ümberringi oli džungel ja rada viis tundmatusse. Loomulikult tahtsime teada, kuhu see viib. Natuke maad kõndida ja jõudsime koobasteni. Mina läksin oma telefoni taskulambiga koobast seestpoolt ka uudistama. Jalutasin üksinda mööda pimedat koobast, ümberringi nahkhiired ja nende taga pimedus. Jõudsin viimasesse kambrisse, mille seinas oli auk, kust kuulis inimeste juttu. Pugesin august läbi viimasesse kambrisse ja seal olevad inimesed tundsid mu ära: „Estonian in the house!“ 

Lisaks oli pargis liblikaid, sain jälle kohalikega selfisid teha ja neile natuke eesti keelt õpetada (tähtsad sõnad nagu „kana“ ja „kukk“). Tagasiteel demonstreeris Mammi oma lugemisoskust ja veeris taksojuhi rõõmuks indoneesiakeelseid silte. 

Traditsiooniline sadam oli väike pettumus. Mõttetu piletiraha, et vaadata paate, näha prügi ja taluda ekvatoriaalset keskpäeva päikest. Huvitav oli muidugi vaadata sadama kõrvale bambuspulkadele ehitatud küla. Tihedasti üksteise kõrvale ehitatud majad, nende vahel plankudest teed räpase vee kohal.

Kogu Indoneesia oli kunagi Hollandi koloniaalvaldus, see selgitab ka Makassari linnas asuva Rotterdami kindluse olemasolu. See oli sinna ehitatud juba 1545 aastal, toona vee äärde, hiljem täideti kindluse ümbrus mullaga. Ma ei oskaks seda kõike siin rääkida, kui ei oleks Makassari mereakadeemia inglise keele õpetajat, kes oma õpilasi sinna turistidega inglise keelt harjutama ei tooks. Tuuri lõpuks oli meil kari poisse (ja üks tüdruk) ümber, kõik tahtsid suhelda. Imestati, et ma päikest ei karda ja ei hooli väga oma valge jume säilitamise eest, imestati, et ma 24-aastane olen (pakuti 19), öeldi, et valge inimene on sealmail kui kuulsus ja sellepärast tahavadki kõik meiega pilte teha. Üks poiss küsis mu kätt katsuda, kuna ta pidi kindlaks tegema, ega ma ingel pole. Õpetaja ise oli aga omaette frukt. Kiitsakas, kitsehabemega ja ripsmeääred mustaga üle tõmmatud. Õpetaja küsis, kuidas ta õpilased keelt oskavad ja küsis mu päikeseprille katsuda, et kindlaks teha, ega ma ingel pole (vot kust siis eelmine poiss selle õppis). Kui kuulis, et me Eestist oleme, siis tema vanaisa olevat öelnud, et kui ta kunagi ilusat naist kohtab, siis ta võib kindel olla, et see on eestlanna. Sihukesed hurmurid seal kaugel maal siis…

Päikesevarjutus

Hommikul vara oli siis päikesevarjutus. See, mille pärast me olimegi Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusele rännanud. Laeva kapten oli 20 miili esialgsest kohast kaugemale sõita, et leida üks selge lapike pilvede vahel. Varjutus oli suurepärane. Tänu kaptenile polnud täisvarjutust segamas ühtegi pilveräbalat. Enne varjutust oli tore vaadata, kuidas oli hämar, nagu pilved oleksid ees, aga siiski olid varjud teravad. Tuul tõusis. Läbi Mammi augulise mütsi oli laevatekile hää projekteerida „pinhole camera“ efekti abil varjutatud päikese kujutisi. Ja siis äkki oli varjutus! Kõik ahhetasid ja üritasid tähelepanu jagada fotode tegemisele ja ka varjutuse päriselt kaemisele. Teemantsõrmuse efekt (kui killuke Päikest Kuu tagant esimest korda paistma hakkab) oli vägev. Ameeriklaste ülepaisutatud emotsioonid olid ka vägevad. Ma sain juhuslikult päikesevarjutuse ajal keksivast Mammist suurepärase „time-lapse“ video. 

Inimesed pardal

Vaikselt kogume sõpru ja tuttavaid. Kohtusin Cliffiga, kes lisaks USA mereväelasena igasugustes sõdades (Vietnam nt) sõdimisele, on töötanud elektroonikuna Gordon Moore’i käe all, tema tehtud asju leiab Kuu pealt (kui ta NASAs töötas) ja hetkel elab ta Hawail, töötab Mauna Keal olevas observatooriumis. 

Vanaproua, kel oli austraalia lambakoer olnud, töötab praegu programmeerijana. Alustas kakskümmend aastat tagasi, kui programmeerimisega niisama hobi korras tegeles. Lihtsalt nokitses programmide kallal oma lõbuks nagu teised lahendavad meelelahutuseks sudokusid ja oli siiralt üllatunud, kui kuulis, et programmeerimise eest pakutakse raha ka.

Jaapanlanna, kes on laeval olevate jaapanlaste reisijuht ja kes on kolm korda Eestis käinud ja kolm korda ümber maailma reisinud. Ütles, et tema meelest tunduvad eurooplannad tugevad. Kui jaapanlane oma naisele midagi kurjasti ütleb, siis läheb naine nurga taha ja nutab, aga euroopa naine on tugev ja hakkab ülekohtu vastu.

Eile õhtul parandasime õhtusöögi ajal oma laudkonnaga maailma. Leidsime, et see mis USA presidendivalimistega praegu toimub, on jama. Üleüldse on liiga palju sõdu maailmas ja USA peab oma relvatööstust käigus hoidmiseks pidevalt uusi sõdu pidama hakkama. Jutuajamised valgevene juurtega austraallasest Nicholasega on alati väga huvitavad olnud: tehisintellektist tumeda aineni.

Rääkisin Joanne’iga, kes tuli sellele kruiisile otse teiselt kruiisilt ja erinevalt meist jääb Singapuris laevale ning reisib siis sama laevaga Vietnamis ja Tais ja lõpetab hoopis Hong Kongis (siis on ta juba kaks kuud merel olnud). Rääkis, kuidas ta käis üksinda kuuekümnendatel revolutsioonieelses Iraanis ja muudes Araabiamaades reisimas. Üks lause, mille ta niisama õhku viskas kõlas umbes nii: „.. ja kui ma olin mööda maailma aasta aega üksinda ringi reisinud, siis sai mul Araabiamaadest kõrini (kuna seal lasti öösel inimesi maha) ning ma läksin enne reisi lõppu Kreekasse, kuhu ma jäin kogemata veel kaheks kuuks…“ Ma ei julgenud küsida, kust ta reisimiseks selle raha leidis. Ta töötas Uus-Meremaal paar kuud ettekandjana, aga kas sellest..? Ei usu. 

Saksamaal elav ameeriklane lubas otsekohe, kui tema koduosariigis kanep legaliseeritakse sinna tagasi kolida ja hakata farmis väikeseid lehmasid kasvatama ja nende piimast väikeseid juustusid valmistama. Küsisin, et kas ta kavatseb lehmadele ka kanepit sisse sööta, et siis ta saaks ju maagilisi juustukesi toota. Ta lubas selle peale mõelda.

Barbee võttis eesmärgiks mulle kruiisilaevalt mehe leidmise. Palju õnne talle.

Komodo saar

Komodole ei lastud inimesi, kes polnud reserveerinud era- või laevafirma tuuri. Kõik turvalisuse nimel, kuna sealsed teetanust levitavad kohalikud draakonid võivad väga kiiresti liikuda. Nii me siis Mammi ja Marisega käisime esimest korda selle reisi jooksul raske raha välja ja võtsime laevafirma tuuri. Jalutasime giidiga mööda palavat saart ringi, higi mööda nägu alla jooksmas. 

Komodo saar oli vapustav. Need kaljud ja mäed ja sini-sinine vesi. Draakoneid me ei silmanud kuni nägime üht haavatud hirve. Sisalik oli teda ilmselt kunagi hammustanud ja nii see šokis ja vigastatud hirv seal maas lamas. Me saime talle väga lähedale minna. Põõsas ootas aga draakon. Läksime siis natuke eemale, et näha, kuidas draakon hirvele otsa peale teeb, aga meid oli palju ja me olime valjud, nii et draakon ei julgenud oma saakloomale lähemale minna. Ootasime seal umbes pool tundi. Täitsa nagu päris loodusvaatlus oli.

Kui ameeriklased ootamisest tüdinesid, astusime edasi ja umbes saja meetri pärast jõudsime lagendikule, kus silmasime esimesi draakoneid lösutamas. Nende kaitsevärvus on nii hea, et kõiki lagendikul olevaid draakoneid märkasime alles ca 10 minuti möödudes. Lahedad olevused olid ikka küll.

Lombok

Lomboki saarel olime plaaninud snorgeldama minna. Olin ühe snorgeldamistuure korraldava firmaga Internetis juba suhelnud ja nad viisid meid Lomboki ümber oleva parimate korallide juurde. Parimad korallid asusid Gili saarte lähedal. Gili tähendab indoneesia keeles laidu. Istusime Lombokis Kaka nimelise klaaspõhjaga paati ja läksime esmalt suurimale laiule. See, mis seal toimus, oli hullumaja. See oli jube turismimeka. Ümber laiu viis üks kitsas 7 kilomeetrine tee, kus rannapoolsel äärel oli kohvik kohvikus kinni ja saarepoolsel äärel hotell hotellis kinni. Turiste oli seal jube palju. 

Kui olime oma isu laiul täis jalutanud (mis juhtus üpris kiiresti), siis läksime tagasi paati, et minna snorgeldamiskohta. Terve merepõhi oli üks suur korallrahu. Seal võis ära eksida, kuna kui liigud vaatamisväärtuse juurest järgmise juurde ja siis järgmise juurde, siis kaob suunataju täiesti ära. Mammi ujus giidipoisiga päris kaugele ära. Pidime tükk aega paadiga neile järele sõitma. 

Giidipoisid andsid meile kalade söötmiseks saia, nii et ma ujusin kalaparves. Klounkalasid (Nemosid) nägime ka. Papa-Nemo kaitses anemooni ja oma lapsi meie eest. Teises snorgeldamiskohas nägin kilpkonna ja giidipoiss tegi minust ja kilpkonnast paar päris ägedat pilti. Lõunat sõime Gili Airil, kus oli wifi!! Ajee. Tagasisõidul Lombokile vaatasime äikesetormi ja sain ühe giidipoisigia paadi katusel pikad jutuajamised maha pidada. Peamine jututeema oli muidugi see, et neile tundub juba 3000 meetri kõrguse vulkaani otsas olev 16-17 kraadine temperatuur jube külmana. Lisaks nentisime, et elu Lombokil on täiuslik: paras temperatuur, pole tsunamisid, viljakas pinnas ja palju päikest. Mõned vulkaanipursked sajandi jooksul inimesi ei heiduta.

 

Lombok oli paradiisisaar, kus oli võsa all päris palju prügi maas. Palmivõsa all sõid lehmad rohtu. Mereäärseid kaljusid pidi lookleval teel sai pilte teha ja valvata oma toitu makaakide eest. Tundsin, et ma olen järsku paari päevaga jube inetuks muutunud, kuna ükski kohalik ei tahtnud enam minuga pilti teha. See oli siiski selle tõttu, et turiste Lombokil juba üsna palju.

Bali

Ma ei teadnud Bali vaatamisväärsustest Eestis plaane tehes eriti midagi, nii et kindlat objekti, mida me vaadata tahtsime, ei olnud. Tripadvisorist leitud kohalikule Agusele andsin siis teada, et tahame vaadata loodust, maitsta kohalikke toite hoiduda suurtest ostumekadest. Papsi arvas esmalt, et ta sureb Aguse möla kätte ära, aga poole tunni pärast rahunes Agus maha.

Agus oli suurepärane giid. Me saime Bali kohta ühe päevaga rohkem teada, kui kogu eelneva reisi vältel terve Indoneesia kohta. Tema inglise keel oli suurepärane. Mõned asjad, mis me teada saime:

• Indoneesias käivad lapsed koolis seitse päeva nädalas. Pühapäeval tulevad nad kell kuus kooli, et kooli ümbrust koristada (klasse nad koristavad iga päev) ja pärast kooli erinevate huvialaringidega tegeleda.
• Balil on erinevalt muust Indoneesiast populaarseim usk hinduism
• Vanavanemaid austatakse väga.
• On olemas sugudevaheline tööjaotus, st ametid on meestel-naistel erinevad, aga tööhulk on sama.
• Kui juhtub, et tüdruk pole veel abielus, aga jääb rasedaks, siis see pole tüdruku süü.
• Ohvriande teevad naised ja nad teevad neid tihti
• Kuna liiklusmüra on nii valjuks muutunud, siis usutseremooniale ei kutsuta enam puuklotsidega kõmistades, vaid kogudusele saadetakse SMS.
• Ühel põllulapil võib kasvada korraga kolm erinevat kultuuri: mandariinipuu, selle all bataat ja kõige all kapsas. Muld on ju viljakas ja päikest on palju.
• Turistid balilasi ei sega, kuna nemad armastavad mere ääres elada, balilastele on aga usuliselt tähtis mäe lähedus.
• Balilastel pole eesnime ja perekonnanime. Esimene nimi on neil tiitel, mille nad saavad vastavalt oma sünnijärjekorrale, teine nimi on siis meie mõistes eesnime, mille annavad vanemad. Esimene laps on alati tiitliga Wayan. Teisel lapsel on teise lapse tiitel jne. Tiitleid on neli, kuna traditsioonilises Bali perekonnas ongi ainult neli last. Kui juhtub õnnetus ja perekonda sünnib viies laps, siis tema saab tiitli Wayan Õnnetus.

Käisime nn vabaõhumuuseumis traditsioonilist Bali elamukompleksi vaatamas, kus elasid inimesed veel sees. Mammi sai küüslauku lõikava vanaemaga koos pilti teha. Käisime 900-aastast külatemplit vaatamas, kus kõigile anti sarongid ümber. Isegi Papsi sai oma pükstes koivad erkpunase sarongiga kaetud. Käisime ahvimetsas, mis oli makaake täis. Kõigile (va Papsile) anti makaak õla peale. Seal oli üks puu, mis oma suuruse ja õhujuurtega meenutas Avatari filmi Elupuud. Võimas!

Lõunatasime hiiglasuure vulkaani kaldeera servale ehitatud restoranis. Kaldeera suurus pani pea ringi käima. Nautisime rõdul rootsi laualt kõiki võimalikke indoneesia maitseid. Merepinnast nii kõrgel olles oli temperatuur eestlastele väga sobiv. 

Tagasiteel käisime läbi kohalikust istandusest, mis eemalt vaadates paistis nagu tavaline džunglivõsa, aga tegelikult oli metsa alune täis hooldatud teerajakesi. Kõike kasvatati läbisegi: kookospalmid, mango- ja durianipuud, pipar, kardemon, nelk, sidrunhein(? Ing k lemon grass) jne. Meie giid Agus teadis KÕIKI neid taimi. Haaras aga ühelt põõsalt paar lehte, hõõrus katki ja andis meile nuusutada ja ära arvata, millega tegu on. Kaneel!!! Ma poleks kunagi arvanud, et ma saan kunagi värsket kaneeli nuusutada, aga sain! Lehed kuivatatakse ja jahvatatakse ära ja tehakse kaneelipulbriks, koorest saavad kaneelipulgad.

Balil käiguga jäime ülimalt rahule. Loodus ja kliima ja kultuur… Ülidetailsete nikerdustega puutükid puukülas ja kivid kivikülas…

Nüüd seilame Singapuri poole. Eile (14. märtsil) mängisin soomepoistega kossu (õpetasin neile „Viite miinust“ ja mängu käigus kogemata ka eestikeelseid vandesõnu) ja kaarte, täna nägime, kuidas laeva meeskonna liikmed, kes varem polnud ekvaatorit ületanud, ära ristiti. Nad pidid jõlesuurele kalale musi andma, siis määriti nad mingi möksiga kokku ja kapten paari abilisega otsustas, kas nad peavad selle möksiga päikese käes küpsema või nad lükatakse kohe basseini. Hästi lõbus oli.

pilte

1. Mammi Makassaril riisipõlde vaatamas
2. Meie Borobuduris
3. Bromo vulkaani kaldeerat silmitsemas

Sooja on konstantselt 30 kraadi, Bromo mäe otsas 2400 m kõrgusel ca 23 kraadi. Täna käisime Makassari linna lähedal koske ja koopaid vaatamas. Nägin nahkhiiri. Homme on varjutus. Ennustatakse selget ilma. Hoidke pöidlaid!