Poprad

Kui ma suve alguses Sloveenias käisin, siis loomulikult saatsin kodustele oma matkadest palju pilte. Selle peale hakkas mu emal süda valutama ja jalad kihelema. Tahtis ka mägedesse. Nüüd augusti viimastel nädalatel võtsimegi teekonna ette: mina, mu ema, õde ja koer. Pakkisime oma asjad pere Toyotasse ja hakkasime tulema. Sihtkohaks Poprad Slovakkias, mis asub mõnusalt Kõrg- ja Madaltatrate vahel.

Teekond siia võttis koos puhkepauside ja ööbimisega Varssavis aega peaaegu kaks päeva. Koer võttis kogu situatsiooni filosoofilise rahuga: "Ahah, jälle autosse. Okei, peaasi, et kogu kari on koos." Nagu ikka, Põhja-Poola võtsime sealse tiheda liikluse tõttu öösel. Lõuna-Poola oleks võinud olla päeval kiirteedega lihtsam olla sõita, ja oligi, aga vastu Slovakkia piiri olid järsku kitsamad teed, kust me tahtsime läbi minna, paksult poolakaid täis. Esmaspäeval! Mis toimub? Pärast guugeldasin, et see esmaspäev oli neitsi Maarja taevamineku püha, mis on kõigile vähe usklikumatele rahvastele puhkepäev. Loomulikult olid kõik poolakad väljas siiberdamas. 

Kohe kui Slovakkia piiri ületasime, pidasime auto kinni ja tegime esimese kahetunnise matka. Koer oli üliõnnelik, et seekordne pissipaus ei piirdunud ringiga ümber tankla. Kella poole seitsmeks jõudsime Popradisse, kus oli meil apartement renditud. Omanik oli meil vastas, hästi sõbralik, väga hea inglise keelega, kümneid kordi Tallinnas käinud, kuna töötab kruiisilaeva peal. Korter on ilus ja moderne, mereteemaline. Kõik kohad on nipsasjakesi täis. Minu teooria on, et kui turistid tulevad oma kolaga siia, siis neil ei ole kunagi nii palju asju kaasas, et kogu seda korterit ära täita. Nipsasjakesed muudavadki siis koha täidetumaks, kodusemaks. 

Teisipäeval tegimegi esimese matkapäeva. Alustasime ca kilomeetri kõrguselt ja käisime 2500-meetrise Krivani tipus. Koeraga. Võtsime rahulikult ja selle mõttega, et kui koer edasi minna ei saa, siis pöörame lihtsalt tagasi. Tegelikult polnud hullu midagi. Koer oli palju nõtkem ja krapsakam kui meie. Meie eeliseks oli lihtsalt pikem samm, koeral aga nelja-käpa-vedu, kus iga käpp on varustatud kaljudel liiklemiseks väga vajaliku komplekti küüntega. Krivani mägi oli täis teisi matkajaid, kuna tegu on ühe populaarseima sihtkohaga. Küllaltki lihtsalt ligipääsetav ja üks kõrgemaid. Sellel teekonnal ma erinevalt Sloveenias, Rumeenias ja Itaalias matkates ma ei näinud lisatoestusi, nagu metallköied või -naelad. Mõnes kohas oleksid need eile täitsa vajalikud olnud. Koer sai teekonnal palju sõpru, kes olid temaga lahkesti nõus pasteedisaia ja küpsiseid jagama. Teisi koeri me ei näinud. Sloveenias matkates nägin aga radadel mitmeid koeri, seepärast julgesimegi Pippini sellele retkele kaasa tuua. 

Mägedes on praegu mustikate ja vaarikate kõrgaeg. Emme korjas terve karbitäie, nii et tänahommikustele pannkookidele saime mustika-vaarika värsket toormoosi.

Kuna kodus meie koer teisele korrusele, kus asuvad magamistoad, ei tohi tulla, siis on päris huvitav veeta nüüd öid nii, et iga paari tunni tagant tuleb üks niiske nina kontrollima, et kas minuga on ikka kõik korras ja äkki ma ei viitsiks teda natuke kesed ööd sügada. Ega mul ju midagi paremat teha ei ole ju. Ja hommikul tuleb inimene ikka üles lakkuda. Ilmselgelt eilne 17 km jalutuskäik mööda kaljusid teda ei väsitanud. Tuleb midagi raskemat välja mõelda. 

Järgmisel pildil uus loomaliik: kaljukoer!

Kas tapsime koera? Ei, see on tema puhas näitlejaanne. Millal lavaka katsed on?

Kloogarannalt

Olen juba tükk aega Iirimaalt tagasi Eestis olnud.

Posterisessioon oli elav. Sai tasuta alkoholi ja teistele oma tööd esitleda. Sessiooni lõpus rääkisin oma postrist ühele Iirimaal õppivale Harryle ja jutt lõppes sellega, et läksime koost tema ja ta sõpradega välja sööma. Õhtu lõppes küllaltki vara, kuna üks pidi järgmisel päeval ettekande tegema, mõned konverentsi korraldama jne. Kuulasin maad, mida Dublinis teha tasub ja mida muidu Iirimaal külastada on mõtet. Päris pikk nimekiri tuli. 

Kolmapäeval oli konverentsi viimane päev ja kuna esimesel sessioonil minu eriala ettekandeid ei olnud, siis otsustasin hoopis oma vaatamisväärsuste nimekirja lühendada. Käisin St Stephen's Greenil, mis on tore park, kus saab inimeste tegemisi vaadata. Käisin Patricku kirikut vaatamas, kust algas iirlaste ristimine. Trinity College'is sain kohe varahommikul ära näha Kells'i raamatu, mis on ca 1000-aastane kaunistustega ja maalidega käsitsi valmistatud raamat. Samas oli ka Trinity College'i vana raamatukogu, mis nägi välja nagu ta oleks Sigatüükast pärit. 

Pärast esimest ringkäiku jõudsin täpselt esimeseks kohvipausiks konverentsihoonesse. Pärast seda jõudsime veel Helinaga korraks poes käia ja tagasi lõunale ja pärastlõunasele sessioonile. Õhtul oli pidulik õhtusöök, kus nautisime halbu nalju, huvitavat juttu ja vahepalaks iiri steptantsu etendust. Üks inglasest õppejõud ostis kogu lauale veini, nii et tuju oli nii lõbus, et pärast õhtusöögi lõppemist tagasi hotelli küll ei tahtnud minna. Läksime hoopis Temple Bar'i lähedale pubisse, kus sai veel seltskonnaga tutvuda ja kohaliku bändi saatel jalga keerutada. 

Neljapäeva hommikul ajasin end vara maast lahti, kuna pidin kohtuma Šveitsis õppiva mehhiklase ja Hollandis õppiva hispaanlase, itaallase ja hiinlasega, et üürida koos auto, et minna Dublini lähedale Wicklow mägedesse. Mehhiklasega olin eelmisel päeval konverentsil tutvunud, teisi polnud varem näinudki. Mäed olid vägevad! Nad ei olnud väga kõrged, vist ei olnud kilomeetritki, aga see oli täpselt see Iirimaa, mida me ootasime. Üle lageda nõmme rulluvad vihmased pilved! Nagu päris. Kohe, kui auto peatasime, tahtsin joosta lähima mäe otsa. Esimene samm tee pealt ära olin juba põlvini soos. Nice!

Edasi läksime Glendalough' külla varemeid ja järvi vaatama. Täitsa muhe jalutuskäik oli. Päev pidi varakult lõppema, kuna poisid pidid lennukite peale minema. Õhtust sõin juba eestlastega. 

Reede hommikul ärkasime väga vara, kuna meil oli kõigil ostetud päevatuur bussiga Moheri kaljudele. Bussijuht Derrick rääkis meile huvitavat juttu. Käisime Barack Obama esivanemate külas olevas bensujaamas ja sealt sõitsime juba kaljudele edasi. Kaljud olid võimsad. Kuni 214 meetrit otse merest üles. Kohalikud ütlesid, et lainet väga ei olnud, aga minu meelest lõid Atlandi ookeani lained vastu kaljusid päris vägevalt. Aeg-ajalt paistis päike ka, nii et mõned meist said isegi ootamatult Iirimaalt päikesepõletuse. Edasi käisime Doolini külas lõunat söömas ja Burreni apokalüptilist maastikku vaatamas. Nagu külm ja kivine Mordor, kus kivipragude vahel on hästi viljakas muld. Käisime ka ühes kalurikülas, kus oli ka väike kindlusloss, mida iirlased kutsuvad "tower hous'ideks". Neid on Iirimaal nii palju, et sellel päevareisil me ei teinud nende pärast eraldi peatust. Sellised pisikesed paarikorruselised, paaritoalised müüriga ümbritsetud 800-1000-aastased kindlustused, kus kohalik isand oma pere ja sõduritega elas. 

Õhtul jõudsime veel eestlastega Temple Bar'i lähedal reedeõhtust melu vaatamas käia. Tundsin isegi ära selle baari, kus mul paar õhtut tagasi väga lõbus oli. Laupäeva hommikul ruttu lennujaama ja tagasi Tallinnasse, sealt Tartusse ja sealt ühe soojaga Kloogaranda, kus olen teist aastat järjest Teaduslaagris kasvataja. Täitsa muhedad noored on. Iirimaa mälestused on peaaegu juba peast pühitud. Aeg-ajalt vaatan veel Moheri kaljudel tehtud pilte, mis suudavad edasi anda võib-olla poole sellest võimsusest ja ilust, mida seal näha sai.

Cliffs of Moher:

Wicklow nõmm:

Trinity College raamatukogu:

Konverentsikeskus: