Päikesevarjutusest

Eelmise blogipostituse sain ülesse pandud Ujung Padangi sadamast, Makassari linnast, mis asub Sulawesi saarel. Selle linna kohta polnud meil mingeid tuure kinni pandud. Vaatasime lihtsalt, kuhu laevafirma rikkaid ameeriklasi raske raha eest veab, võtsime Mammi ja Marisega omapäi „takso“ (st oli küll olemas taksomeeter, aga seda me ei kasutanud, st saime natuke kallima diili) ja sörkisime neil järel. Loomulikult saime nii kümme (ausõna!!!) korda odavamalt. 

Plaani võtsime siis Bantimurungi kose, traditsioonilise sadama ja Rotterdami kindluse. Bantimurungi looduspark asus Ujung Padangist ca 50 km kaugusel. Teel sinna pidasime korra kinni ja pildistasime riisipõlde ja nende taamal mägesid. Taksojuhile tundus see veider ja naljakas, kuni ma näitasin talle lumist pilti, mille me olime Eestist tulles teinud. Me ei teadnud selle kohta midagi peale selle, et seal on kosk (ilmselgelt) ja liblikad. Sattusime sinna täpselt ameeriklaste tuuri algusajal, nii et saime teiste valgete sekka imbuda ja ilma piletirahata sisse jalutada. Kosk oli tore, palju huvitavam oli kose äärt mööda ülesvoolu minev rajake. Kogu see värk asus kitsas püstloodis kaljude vahelises lõhes. Ümberringi oli džungel ja rada viis tundmatusse. Loomulikult tahtsime teada, kuhu see viib. Natuke maad kõndida ja jõudsime koobasteni. Mina läksin oma telefoni taskulambiga koobast seestpoolt ka uudistama. Jalutasin üksinda mööda pimedat koobast, ümberringi nahkhiired ja nende taga pimedus. Jõudsin viimasesse kambrisse, mille seinas oli auk, kust kuulis inimeste juttu. Pugesin august läbi viimasesse kambrisse ja seal olevad inimesed tundsid mu ära: „Estonian in the house!“ 

Lisaks oli pargis liblikaid, sain jälle kohalikega selfisid teha ja neile natuke eesti keelt õpetada (tähtsad sõnad nagu „kana“ ja „kukk“). Tagasiteel demonstreeris Mammi oma lugemisoskust ja veeris taksojuhi rõõmuks indoneesiakeelseid silte. 

Traditsiooniline sadam oli väike pettumus. Mõttetu piletiraha, et vaadata paate, näha prügi ja taluda ekvatoriaalset keskpäeva päikest. Huvitav oli muidugi vaadata sadama kõrvale bambuspulkadele ehitatud küla. Tihedasti üksteise kõrvale ehitatud majad, nende vahel plankudest teed räpase vee kohal.

Kogu Indoneesia oli kunagi Hollandi koloniaalvaldus, see selgitab ka Makassari linnas asuva Rotterdami kindluse olemasolu. See oli sinna ehitatud juba 1545 aastal, toona vee äärde, hiljem täideti kindluse ümbrus mullaga. Ma ei oskaks seda kõike siin rääkida, kui ei oleks Makassari mereakadeemia inglise keele õpetajat, kes oma õpilasi sinna turistidega inglise keelt harjutama ei tooks. Tuuri lõpuks oli meil kari poisse (ja üks tüdruk) ümber, kõik tahtsid suhelda. Imestati, et ma päikest ei karda ja ei hooli väga oma valge jume säilitamise eest, imestati, et ma 24-aastane olen (pakuti 19), öeldi, et valge inimene on sealmail kui kuulsus ja sellepärast tahavadki kõik meiega pilte teha. Üks poiss küsis mu kätt katsuda, kuna ta pidi kindlaks tegema, ega ma ingel pole. Õpetaja ise oli aga omaette frukt. Kiitsakas, kitsehabemega ja ripsmeääred mustaga üle tõmmatud. Õpetaja küsis, kuidas ta õpilased keelt oskavad ja küsis mu päikeseprille katsuda, et kindlaks teha, ega ma ingel pole (vot kust siis eelmine poiss selle õppis). Kui kuulis, et me Eestist oleme, siis tema vanaisa olevat öelnud, et kui ta kunagi ilusat naist kohtab, siis ta võib kindel olla, et see on eestlanna. Sihukesed hurmurid seal kaugel maal siis…

Päikesevarjutus

Hommikul vara oli siis päikesevarjutus. See, mille pärast me olimegi Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusele rännanud. Laeva kapten oli 20 miili esialgsest kohast kaugemale sõita, et leida üks selge lapike pilvede vahel. Varjutus oli suurepärane. Tänu kaptenile polnud täisvarjutust segamas ühtegi pilveräbalat. Enne varjutust oli tore vaadata, kuidas oli hämar, nagu pilved oleksid ees, aga siiski olid varjud teravad. Tuul tõusis. Läbi Mammi augulise mütsi oli laevatekile hää projekteerida „pinhole camera“ efekti abil varjutatud päikese kujutisi. Ja siis äkki oli varjutus! Kõik ahhetasid ja üritasid tähelepanu jagada fotode tegemisele ja ka varjutuse päriselt kaemisele. Teemantsõrmuse efekt (kui killuke Päikest Kuu tagant esimest korda paistma hakkab) oli vägev. Ameeriklaste ülepaisutatud emotsioonid olid ka vägevad. Ma sain juhuslikult päikesevarjutuse ajal keksivast Mammist suurepärase „time-lapse“ video. 

Inimesed pardal

Vaikselt kogume sõpru ja tuttavaid. Kohtusin Cliffiga, kes lisaks USA mereväelasena igasugustes sõdades (Vietnam nt) sõdimisele, on töötanud elektroonikuna Gordon Moore’i käe all, tema tehtud asju leiab Kuu pealt (kui ta NASAs töötas) ja hetkel elab ta Hawail, töötab Mauna Keal olevas observatooriumis. 

Vanaproua, kel oli austraalia lambakoer olnud, töötab praegu programmeerijana. Alustas kakskümmend aastat tagasi, kui programmeerimisega niisama hobi korras tegeles. Lihtsalt nokitses programmide kallal oma lõbuks nagu teised lahendavad meelelahutuseks sudokusid ja oli siiralt üllatunud, kui kuulis, et programmeerimise eest pakutakse raha ka.

Jaapanlanna, kes on laeval olevate jaapanlaste reisijuht ja kes on kolm korda Eestis käinud ja kolm korda ümber maailma reisinud. Ütles, et tema meelest tunduvad eurooplannad tugevad. Kui jaapanlane oma naisele midagi kurjasti ütleb, siis läheb naine nurga taha ja nutab, aga euroopa naine on tugev ja hakkab ülekohtu vastu.

Eile õhtul parandasime õhtusöögi ajal oma laudkonnaga maailma. Leidsime, et see mis USA presidendivalimistega praegu toimub, on jama. Üleüldse on liiga palju sõdu maailmas ja USA peab oma relvatööstust käigus hoidmiseks pidevalt uusi sõdu pidama hakkama. Jutuajamised valgevene juurtega austraallasest Nicholasega on alati väga huvitavad olnud: tehisintellektist tumeda aineni.

Rääkisin Joanne’iga, kes tuli sellele kruiisile otse teiselt kruiisilt ja erinevalt meist jääb Singapuris laevale ning reisib siis sama laevaga Vietnamis ja Tais ja lõpetab hoopis Hong Kongis (siis on ta juba kaks kuud merel olnud). Rääkis, kuidas ta käis üksinda kuuekümnendatel revolutsioonieelses Iraanis ja muudes Araabiamaades reisimas. Üks lause, mille ta niisama õhku viskas kõlas umbes nii: „.. ja kui ma olin mööda maailma aasta aega üksinda ringi reisinud, siis sai mul Araabiamaadest kõrini (kuna seal lasti öösel inimesi maha) ning ma läksin enne reisi lõppu Kreekasse, kuhu ma jäin kogemata veel kaheks kuuks…“ Ma ei julgenud küsida, kust ta reisimiseks selle raha leidis. Ta töötas Uus-Meremaal paar kuud ettekandjana, aga kas sellest..? Ei usu. 

Saksamaal elav ameeriklane lubas otsekohe, kui tema koduosariigis kanep legaliseeritakse sinna tagasi kolida ja hakata farmis väikeseid lehmasid kasvatama ja nende piimast väikeseid juustusid valmistama. Küsisin, et kas ta kavatseb lehmadele ka kanepit sisse sööta, et siis ta saaks ju maagilisi juustukesi toota. Ta lubas selle peale mõelda.

Barbee võttis eesmärgiks mulle kruiisilaevalt mehe leidmise. Palju õnne talle.

Komodo saar

Komodole ei lastud inimesi, kes polnud reserveerinud era- või laevafirma tuuri. Kõik turvalisuse nimel, kuna sealsed teetanust levitavad kohalikud draakonid võivad väga kiiresti liikuda. Nii me siis Mammi ja Marisega käisime esimest korda selle reisi jooksul raske raha välja ja võtsime laevafirma tuuri. Jalutasime giidiga mööda palavat saart ringi, higi mööda nägu alla jooksmas. 

Komodo saar oli vapustav. Need kaljud ja mäed ja sini-sinine vesi. Draakoneid me ei silmanud kuni nägime üht haavatud hirve. Sisalik oli teda ilmselt kunagi hammustanud ja nii see šokis ja vigastatud hirv seal maas lamas. Me saime talle väga lähedale minna. Põõsas ootas aga draakon. Läksime siis natuke eemale, et näha, kuidas draakon hirvele otsa peale teeb, aga meid oli palju ja me olime valjud, nii et draakon ei julgenud oma saakloomale lähemale minna. Ootasime seal umbes pool tundi. Täitsa nagu päris loodusvaatlus oli.

Kui ameeriklased ootamisest tüdinesid, astusime edasi ja umbes saja meetri pärast jõudsime lagendikule, kus silmasime esimesi draakoneid lösutamas. Nende kaitsevärvus on nii hea, et kõiki lagendikul olevaid draakoneid märkasime alles ca 10 minuti möödudes. Lahedad olevused olid ikka küll.

Lombok

Lomboki saarel olime plaaninud snorgeldama minna. Olin ühe snorgeldamistuure korraldava firmaga Internetis juba suhelnud ja nad viisid meid Lomboki ümber oleva parimate korallide juurde. Parimad korallid asusid Gili saarte lähedal. Gili tähendab indoneesia keeles laidu. Istusime Lombokis Kaka nimelise klaaspõhjaga paati ja läksime esmalt suurimale laiule. See, mis seal toimus, oli hullumaja. See oli jube turismimeka. Ümber laiu viis üks kitsas 7 kilomeetrine tee, kus rannapoolsel äärel oli kohvik kohvikus kinni ja saarepoolsel äärel hotell hotellis kinni. Turiste oli seal jube palju. 

Kui olime oma isu laiul täis jalutanud (mis juhtus üpris kiiresti), siis läksime tagasi paati, et minna snorgeldamiskohta. Terve merepõhi oli üks suur korallrahu. Seal võis ära eksida, kuna kui liigud vaatamisväärtuse juurest järgmise juurde ja siis järgmise juurde, siis kaob suunataju täiesti ära. Mammi ujus giidipoisiga päris kaugele ära. Pidime tükk aega paadiga neile järele sõitma. 

Giidipoisid andsid meile kalade söötmiseks saia, nii et ma ujusin kalaparves. Klounkalasid (Nemosid) nägime ka. Papa-Nemo kaitses anemooni ja oma lapsi meie eest. Teises snorgeldamiskohas nägin kilpkonna ja giidipoiss tegi minust ja kilpkonnast paar päris ägedat pilti. Lõunat sõime Gili Airil, kus oli wifi!! Ajee. Tagasisõidul Lombokile vaatasime äikesetormi ja sain ühe giidipoisigia paadi katusel pikad jutuajamised maha pidada. Peamine jututeema oli muidugi see, et neile tundub juba 3000 meetri kõrguse vulkaani otsas olev 16-17 kraadine temperatuur jube külmana. Lisaks nentisime, et elu Lombokil on täiuslik: paras temperatuur, pole tsunamisid, viljakas pinnas ja palju päikest. Mõned vulkaanipursked sajandi jooksul inimesi ei heiduta.

 

Lombok oli paradiisisaar, kus oli võsa all päris palju prügi maas. Palmivõsa all sõid lehmad rohtu. Mereäärseid kaljusid pidi lookleval teel sai pilte teha ja valvata oma toitu makaakide eest. Tundsin, et ma olen järsku paari päevaga jube inetuks muutunud, kuna ükski kohalik ei tahtnud enam minuga pilti teha. See oli siiski selle tõttu, et turiste Lombokil juba üsna palju.

Bali

Ma ei teadnud Bali vaatamisväärsustest Eestis plaane tehes eriti midagi, nii et kindlat objekti, mida me vaadata tahtsime, ei olnud. Tripadvisorist leitud kohalikule Agusele andsin siis teada, et tahame vaadata loodust, maitsta kohalikke toite hoiduda suurtest ostumekadest. Papsi arvas esmalt, et ta sureb Aguse möla kätte ära, aga poole tunni pärast rahunes Agus maha.

Agus oli suurepärane giid. Me saime Bali kohta ühe päevaga rohkem teada, kui kogu eelneva reisi vältel terve Indoneesia kohta. Tema inglise keel oli suurepärane. Mõned asjad, mis me teada saime:

• Indoneesias käivad lapsed koolis seitse päeva nädalas. Pühapäeval tulevad nad kell kuus kooli, et kooli ümbrust koristada (klasse nad koristavad iga päev) ja pärast kooli erinevate huvialaringidega tegeleda.
• Balil on erinevalt muust Indoneesiast populaarseim usk hinduism
• Vanavanemaid austatakse väga.
• On olemas sugudevaheline tööjaotus, st ametid on meestel-naistel erinevad, aga tööhulk on sama.
• Kui juhtub, et tüdruk pole veel abielus, aga jääb rasedaks, siis see pole tüdruku süü.
• Ohvriande teevad naised ja nad teevad neid tihti
• Kuna liiklusmüra on nii valjuks muutunud, siis usutseremooniale ei kutsuta enam puuklotsidega kõmistades, vaid kogudusele saadetakse SMS.
• Ühel põllulapil võib kasvada korraga kolm erinevat kultuuri: mandariinipuu, selle all bataat ja kõige all kapsas. Muld on ju viljakas ja päikest on palju.
• Turistid balilasi ei sega, kuna nemad armastavad mere ääres elada, balilastele on aga usuliselt tähtis mäe lähedus.
• Balilastel pole eesnime ja perekonnanime. Esimene nimi on neil tiitel, mille nad saavad vastavalt oma sünnijärjekorrale, teine nimi on siis meie mõistes eesnime, mille annavad vanemad. Esimene laps on alati tiitliga Wayan. Teisel lapsel on teise lapse tiitel jne. Tiitleid on neli, kuna traditsioonilises Bali perekonnas ongi ainult neli last. Kui juhtub õnnetus ja perekonda sünnib viies laps, siis tema saab tiitli Wayan Õnnetus.

Käisime nn vabaõhumuuseumis traditsioonilist Bali elamukompleksi vaatamas, kus elasid inimesed veel sees. Mammi sai küüslauku lõikava vanaemaga koos pilti teha. Käisime 900-aastast külatemplit vaatamas, kus kõigile anti sarongid ümber. Isegi Papsi sai oma pükstes koivad erkpunase sarongiga kaetud. Käisime ahvimetsas, mis oli makaake täis. Kõigile (va Papsile) anti makaak õla peale. Seal oli üks puu, mis oma suuruse ja õhujuurtega meenutas Avatari filmi Elupuud. Võimas!

Lõunatasime hiiglasuure vulkaani kaldeera servale ehitatud restoranis. Kaldeera suurus pani pea ringi käima. Nautisime rõdul rootsi laualt kõiki võimalikke indoneesia maitseid. Merepinnast nii kõrgel olles oli temperatuur eestlastele väga sobiv. 

Tagasiteel käisime läbi kohalikust istandusest, mis eemalt vaadates paistis nagu tavaline džunglivõsa, aga tegelikult oli metsa alune täis hooldatud teerajakesi. Kõike kasvatati läbisegi: kookospalmid, mango- ja durianipuud, pipar, kardemon, nelk, sidrunhein(? Ing k lemon grass) jne. Meie giid Agus teadis KÕIKI neid taimi. Haaras aga ühelt põõsalt paar lehte, hõõrus katki ja andis meile nuusutada ja ära arvata, millega tegu on. Kaneel!!! Ma poleks kunagi arvanud, et ma saan kunagi värsket kaneeli nuusutada, aga sain! Lehed kuivatatakse ja jahvatatakse ära ja tehakse kaneelipulbriks, koorest saavad kaneelipulgad.

Balil käiguga jäime ülimalt rahule. Loodus ja kliima ja kultuur… Ülidetailsete nikerdustega puutükid puukülas ja kivid kivikülas…

Nüüd seilame Singapuri poole. Eile (14. märtsil) mängisin soomepoistega kossu (õpetasin neile „Viite miinust“ ja mängu käigus kogemata ka eestikeelseid vandesõnu) ja kaarte, täna nägime, kuidas laeva meeskonna liikmed, kes varem polnud ekvaatorit ületanud, ära ristiti. Nad pidid jõlesuurele kalale musi andma, siis määriti nad mingi möksiga kokku ja kapten paari abilisega otsustas, kas nad peavad selle möksiga päikese käes küpsema või nad lükatakse kohe basseini. Hästi lõbus oli.

pilte

1. Mammi Makassaril riisipõlde vaatamas
2. Meie Borobuduris
3. Bromo vulkaani kaldeerat silmitsemas

Sooja on konstantselt 30 kraadi, Bromo mäe otsas 2400 m kõrgusel ca 23 kraadi. Täna käisime Makassari linna lähedal koske ja koopaid vaatamas. Nägin nahkhiiri. Homme on varjutus. Ennustatakse selget ilma. Hoidke pöidlaid!

Kui meid omapäi džunglisse jäeti

Singapuri järelkaja

Singapur jättis kustumatu mulje. Nii meeldiv linn. Saime metrooga sinasõbraks, kuigi mul oli väike kaklus pileti registreerijaga, et väravatest läbi saada. Vasakukäeline friik nagu ma olin, piiksutasin ma kogemata oma vasakul käel oleva värava lahti. Õnneks polnud suurt tungemist ja ma sain kiirelt ümber masina põigates veel lahti olevast väravast läbi.

Päeval, kui pidime laevale ronima, käisime hommikul veel Mammi ja Marisega kohalikus hiinalinnas, mis oli aastavahetuse kaunistusi ikka veel täis. Tänavad olid turge täis ja kuna oli hommik, siis meid ei tüüdatud väga palju. Käisime templis, kus asus Buda hammas ja see oli väga huvitav kogemus. Nii palju kulda ja karda ja kohalikke pühakirja lugemas.

Hiinalinnast jalutasime Clarke Quay linnaossa. Vahepeal nägime palju väga huvitavaid ja vapustava arhitektuuriga pilvelõhkujaid. Ka Clarke Quay oli muhe. Vanad madalad majad ja kaiäärsed paadid, kogu koht oma funktsioonilt meenutas pigem Tartu Rüütli tänavat. See oli täis kõrtse ja pubisid. Ju oli eelmine päev kõva pidu olnud, kuna oksehaisu tundsin ka.

Meemango, mis me Singapuri turult ostsime ja paar päeva hiljem ära sõime, oli vahepeal ülimagusaks ja mahlaseks muutunud.

Vanadekodu väljasõit

Doctor Who’s on üks osa, kus peategelased satuvad ühte külla, kus kõik tundub alguses normaalne olevat, aga varsti saavad nad aru, et kõik küla elanikud on pensionärid, kes liiguvad aeglaselt ja järjekindlalt. Siin on sama moodi! Laev on täis pensionäre. Minuvanused inimesed on siin tööjõud. Ma tunnen end nii võõrana. Doctor Who’s tuli lõpuks välja, et tolle küla pensionäridest elanikud olid kõik tegelikult tulnukad ja tahtsid noorte peategelaste elujõu endale imeda. Ma väga loodan, et minuga seda siin ei juhtu.

Kohalik abitööjõud on siin ülisõbralik. Ja tundub tõesti, et nad naeratavad meile siiralt ja neid reaalselt kotib, kuidas meie päev läheb. Jakarta ekskursioonigi panime Mammi ja Marisega paika tänu kelneripoisi soovitustele.

Miniature Indonesia

Selline vabaõhumuuseum Jakartas, kus on iga saar ja maakond oma näidisküla täissuuruses välja ehitanud. Nii suur! Vägev! Taladele ehitatud kojad, mis meenutavad LotR’i Edorast, millele on nalja pärast idamaist vunki juurde keeratud. Siis oli seal lampi mingi euroopapärane loss ehitatud, kusagil näitasid sildid planetaariumi ja 4D kino juurde. Kogu park oli oma suuruse kohta inimestest tühi. Tuurijuht sörkis meiega kogu ringi kaasa. Viis meid pärast rahvusmonumenti Jakarta kesklinna, kus asuvast legendaarsest kohvikust sain eksprompt eelmise blogipostituse saata.

Kui me vanakuradi vanaemaga kohtusime

Sõime oma hommikusööki reede hommikul, kui üks provva tuli meie laua juurde ja küsis, ega me privaattuurile ei lähe. Meil oli interneti kaudu Semarangis Borobuduri reis kinni küll pandud, aga kuna Papsit see väga ei huvitanud, siis oli meil Elizabethile vaba koht olemas küll. Elsa, nagu meie teda kutsume, on tegelikult Poolast Austraaliasse emigreerunud, kellel on minuvanused lapsed, aga kes mu emme Triinust on vist siiski kümmekond aastat vanem. Reisinud on ta palju, tal on ka Indoneeslasest sõber, nii et ta teadis väga hästi, kui palju miski asi Indoneesias maksab. Kui ta kuulis, et meie tuur maksab 300 USD autotäis (laevafirma pakkus tuuri 200 USD/nägu, nii et me arvasime, et me oleme isegi soodsalt saanud), siis ta hakkas puristama, et ei-ei, see on ikka liiga kallis. Sadamas taksojuhid pakkusid samu tuure 100 USD/auto eest. Nii me siis küsisime oma kindlakslepitud juhi käest, et kas ta on nõus meid 100 USD eest sõidutama. Juhil ei jäänud muud üle, kui nõustuda, vastasel juhul oleks ta sellest 100 dollaristki ilma jäänud. Borobuduri poole sõites aga hakkas juhi boss meie autojuhile helistama, et mis mõttes, me olime kokku leppinud 300 dollari peale, ja et ei, nii ikka ei saa. Mina ei tahtnud sellisega rääkida. Elsa haaras siis toru ja pani vastu, et nad ei ole üldse kliendi suhtes sõbralikud ja kui ta edasi vingub, siis me jätame Internetti halva arvustuse tema kohta ja kui ta veel edasi tüütab, siis me kutsume temale politsei. See oli vägev! Nagu filmis! Selle proua julgus ja fuck-it-all suhtumine… Ta juba alguses tutvustas ennast meile „My name is Elizabeth, like the Queen.“ Tõepoolest!!! Selle peale käskis boss telefonis meie autojuhil meid suvalises külas maha panna, ilmselt lootes, et me selle peale oleme nõus selle 300 doltsi välja käima. Autojuht oli kusjuures selle kõige juures megasõbralik, neutraalse suhtumisega, st kartis natuke bossi, aga oli meid nõus igatepidi aitama, kuna too ei ole ta ainuke tööandja. Viis meid taksopeatusesse, rääkis tolle juhiga asjad sirgeks, ja niimoodi me saime endale taksomeetriga(!!!) takso.

Borobudur oli vägev. Küll mitte nii suur, aga samas ikkagi võimsam, kui ma arvasin. 8. sajandil valminud, kõik kivist seinad reljeefidega kaunistatud. Turiste on seal muidugi meeletult, aga siis sa võtad mõne raja, kus ei ole ühtegi inimest, kuulad kiviseintesse sumbunud vaikust ja vaatad ümbritsevaid niiskusesse kaduvaid mägesid ja kleepuvat soojust ja lihtsalt naudid seda, et sa oled elus ja keset mägist Indoneesia džunglit.

Tagasiteel nautis Mammi esiistmelt Indoneesia liiklust (mis on hullumeelne, reegleid ei järgita, aga ümbritsevatesse liiklejatesse suhtutakse rahulikult ja austusega. Signaal pole mitte sõimamiseks, vaid tähelepanu äratamiseks: „Hei-hei, ma tulen nüüd läbi!“). Mammile meeldib, et „hata-hata“ tähendab Indoneesias „tähelepanu“. Autojuht tegi peatuse, et me saaks litšisid osta ja kui Mammi oma nina vesistas, siis pakkus mingist topsist vägevat eeterlikku õli, mis tegi lõõrid lahti ja pea uimaseks. Nägime riisipõlde, banaanivõsa ja vulkaani taha loojuvat päikest. Sadamasse jõudes näitas taksomeeter 760 000 ruupiat, mille ümardasime 800 000 peale ja selle peale oli taksojuht siiralt õnnelik, kinkis meile oma ostetud litšikoti ja Mammile tollesama eeterliku nohurohu. 800 000 kohalikku ruupiat teeb alla 20 USD näo peale, st kui arvestada 20 USD Borobuduri pilet ka sisse, siis me saime kaks korda odavamalt, kui Internetist kinni pandud kurja bossiga firmast ja 5 korda odavamalt kui laevafirma organiseeritud tuur oleks maksma läinud.

Sadamas kontrollala ees vehkis üks kohalik pildiga: „Have you seen this girl, have you seen her?“ OKOU, minu pildiga lehvitas! Ju oli selle tuuri boss või tolle käsilane, kellele me korvi andsime. Ju ta selle pildi internetist oli guugeldanud. Kuna mul oli teine soeng, rohkem päevitust ja pildi kvaliteet oli kehva, siis suutsin Marise taha varjudes tast mööda jalutada. Tundub jah, et ega see boss niisama ei jäta. Vaatab, mis hate-mail’i ta mulle saatma hakkab. Huhh, millise adrenaliinilaksu kogu see seiklus andis. Loodetavasti lõppeb see ikkagi õnnelikult. Elsa arvas küll nii, et mis ta mulle ikka teha saab ja tema teab, kuidas asjad tegelikult käivad. Rääkis kogu tee, kuidas tema Indias vett keetis ja selle tõttu ainukesena grupist ei jäänud kõhutõppe, kuidas sadamahoonetes on tasuta internett ja andis igast muud hääd nõu. Vinge mutt ikka küll!

Eksootiline valge inimene

Täitsa pekkis! Ja ongi nii, et kohalikud jooksevad järgi ja hüüavad „Miss, miss, take a picture?“ (või kui nad keelt nii väga ei oska, siis jooksevad mulle järgi „Mister, mister“) ja siis me poseerime kohalike grupiga ühe fotoka jaoks ja siis teise fotoka jaoks ja siis teeme ühe kohalikuga eraldi pilti ja siis teise kohalikuga eraldi pilti… Selles suhtes, et tore kogemus on, egolaks on vägev ja nad on nii õnnelikud selle pildi üle, aga lõpuks, kui sa oled 15 min jooksul juba kolme grupiga selle tsirkuse läbi teinud, siis viskab ikka üle küll. Ma ju tulin Borobuduri vaatama, mitte selfisid tegema.

Astronoomiast

Päikese käände ja meie praeguse laiuskraadi tõttu on Päikese asukoht keskpäeval 89 kraadi ja mõnikümmend minutit, st Papsi sai teha pildi varjuta postist. Üks öö oli piisavalt pilvitu, et nägime ära Lõuna Risti, Kentauri Alfa, tagurpidi Lõvi. Seniidis Orion ja Kanoopus on juba vanad sõbrad. Järgmine eesmärk on leida silmapiirilt Suur Vanker ja Magalhaes’i pilved. Ja loomulikult see kuradima varjutus.

Kirjutatud ööl vastu 7. märtsi:

Merepäevad

Laeval on nii palju erinevaid asju teha, kui laev ei mõnel päeval ei maabu ja sõidab terve päeva. Me võime õppida kasiinomänge, golfi, kuidas paremini rasva põletada (seda, mis sul kintsus on, mitte seda rasva, mis panni peale pannakse) jne. Meie oleme need päevad pigem maha maganud. Hämmastav, kui uimaseks teeb teadmine, et sul on nii palju ajaviitevõimalusi lisaks magamisele. Loodan ennast homse merepäevaga parandada. Nt basseinis lõpuks ära käia.

Probolinggo…

..oli väga muhe. Erinevalt Semarangist me ei lasnud eelnevalt kinni pandud tuurikorraldajat üle, vaid istusime kenasti autosse, kus kõigile reisijatele anti kastike keeksiga ja banaanilehte keeratud möginaga. Sõitsime mäest ülesse, sihtkoht Bromo mägi, mis on aktiivne vulkaan. Tee oli järsk ja lõpu poole pidime senise auto džiibi vastu vahetama. Sõitsime hiilgelsuure kaldeera servale, kust jalutasime serval asuvale vaateplatvormile. Seal olime 2400 m kõrgusel. Kohalikud olid nõus 5 USD eest turiste hobuste seljas poolele teele ära vedama. Mammi kasutas võimalust hobuse selga ronida, mina kasutasin võimalust oma jalgu sirutada. Kohalikud ainult vangutasid pead, kui ma mäkke jooksin. Mäe otsas oli mõnusalt soe, st ei olnud palav. Meile meeldis, kohalikud olid jopedes. Võis olla nii 23 kraadi. Oli vahelduv pilvisus, vaadet koguaeg ei olnud, aga vägev oli ikkagi.

Kuna Bromo mägi, mis on väike vinn kaldeera põhjas, suitseb, siis tegelikult meid kaldeera tuhaväljadele ei lastud. Mitteametlikult käisime seal Marisega ära küll. Natuke meenutas tasane ja mõne rohututiga tuhaväli Maarjamaa rabasid. Pärast näidati meile kõrgel jahedas Indoneesia mõttes eksootilisi asju nagu maasikavälju ja kartuli-, sibula- ja kapsapõlde. Kuna kõike kasvatati järskudel mäenõlvadel, siis oli tegu nagu vertikaalse Eestiga, kus põld oleks nagu riiulisse sätitud.

All Probolinggos sattusime laeva poolt organiseeritud tuuri etendusele, kus kohalikud demonstreerisid oma traditsioonilisi maske ja tantse. Jube äge oli vaadata, kuidas nad hüppasid ja kargasid paabulinnusulgedega kaunistatud 75 kg lõvimaskidega ringi. Grupp poisse üürgas samal ajal lava kõrval mikrofoni lõvi urinat.

Lisaks käisime linnamuuseumis, hiinlaste püstitatud kolme dharma pühakojas, kus oli üks ruumike ka neitsi Maarjale pühendatud, ja loomaaias. Loomaaed nägi meganukker välja, puurid olid pisikesed ja räpased, loomadel aedikutes vähe teha. Ometi oli huvitav kohalikke loomi näha.

Papsi tegi nii palju kui ta jõudis kogu reisi meiega kaasa. Kui me Bromol kogemata Elizabethiga selfisid tegema jäime, unustas Mammi oma Singapuri hiinalinnast ostetud mütsi maha, aga selle tõi Elizabeth tenderlaevale ära. Need tüübid, keda Elizabeth täna oma seltskonnaga õnnistas, tundusid olevat täpselt samamoodi üllatunult muhelevalt väsinud, kui meie pärast Semarangi seiklusi. Elizabeth mõjub lihtsalt niimoodi.

Me kohtasime lõpuks laeval noori inimesi!

Šoti-Soome segaperekonna pojad on ilmselt minust mõne aasta vanemad või sama vanad. Nende vanemad on aga terve maailma maha rännanud ja reise teinud, mida tänapäeval ilmselt enam kunagi teha ei saa (nt autoga Kuveidist Süüriasse sõõitmine). Üleüldse on suurepärane siin inimestega vestelda: tädi Uus-Meremaalt teadis suurepäraselt tähistaevast ja näitas meile tähti, vanaproua Californiast rääkis oma koertest (borderkolli ja Austraalia lambakoer!!!) jne. Väga paljud teavad Eestit ja on seal ka käinud, kuna nad on kruiisirahvas ja laevadega pmst kogu maailma läbi sõitnud. Eile pakuti basseini ääres erinevaid kohalikke puuvilju. Ma ei olnud pooli nendest enne näinudki. Umbe mõnus oli neid proovida.

Astronoomia update

Suur vanker silmapiiril on nähtud. Tähistaeva neli heledaimat tähte (Siirius, Kanoopus, Arktuurus, ja kurat, mul ei tule see neljas meelde) on ausõna nähtud. Kui ma veel kaua seda lõunataevast jõllitan, saab see mul rohkem selgeks, kui kodutaevas.