Kui meid omapäi džunglisse jäeti

Singapuri järelkaja

Singapur jättis kustumatu mulje. Nii meeldiv linn. Saime metrooga sinasõbraks, kuigi mul oli väike kaklus pileti registreerijaga, et väravatest läbi saada. Vasakukäeline friik nagu ma olin, piiksutasin ma kogemata oma vasakul käel oleva värava lahti. Õnneks polnud suurt tungemist ja ma sain kiirelt ümber masina põigates veel lahti olevast väravast läbi.

Päeval, kui pidime laevale ronima, käisime hommikul veel Mammi ja Marisega kohalikus hiinalinnas, mis oli aastavahetuse kaunistusi ikka veel täis. Tänavad olid turge täis ja kuna oli hommik, siis meid ei tüüdatud väga palju. Käisime templis, kus asus Buda hammas ja see oli väga huvitav kogemus. Nii palju kulda ja karda ja kohalikke pühakirja lugemas.

Hiinalinnast jalutasime Clarke Quay linnaossa. Vahepeal nägime palju väga huvitavaid ja vapustava arhitektuuriga pilvelõhkujaid. Ka Clarke Quay oli muhe. Vanad madalad majad ja kaiäärsed paadid, kogu koht oma funktsioonilt meenutas pigem Tartu Rüütli tänavat. See oli täis kõrtse ja pubisid. Ju oli eelmine päev kõva pidu olnud, kuna oksehaisu tundsin ka.

Meemango, mis me Singapuri turult ostsime ja paar päeva hiljem ära sõime, oli vahepeal ülimagusaks ja mahlaseks muutunud.

Vanadekodu väljasõit

Doctor Who’s on üks osa, kus peategelased satuvad ühte külla, kus kõik tundub alguses normaalne olevat, aga varsti saavad nad aru, et kõik küla elanikud on pensionärid, kes liiguvad aeglaselt ja järjekindlalt. Siin on sama moodi! Laev on täis pensionäre. Minuvanused inimesed on siin tööjõud. Ma tunnen end nii võõrana. Doctor Who’s tuli lõpuks välja, et tolle küla pensionäridest elanikud olid kõik tegelikult tulnukad ja tahtsid noorte peategelaste elujõu endale imeda. Ma väga loodan, et minuga seda siin ei juhtu.

Kohalik abitööjõud on siin ülisõbralik. Ja tundub tõesti, et nad naeratavad meile siiralt ja neid reaalselt kotib, kuidas meie päev läheb. Jakarta ekskursioonigi panime Mammi ja Marisega paika tänu kelneripoisi soovitustele.

Miniature Indonesia

Selline vabaõhumuuseum Jakartas, kus on iga saar ja maakond oma näidisküla täissuuruses välja ehitanud. Nii suur! Vägev! Taladele ehitatud kojad, mis meenutavad LotR’i Edorast, millele on nalja pärast idamaist vunki juurde keeratud. Siis oli seal lampi mingi euroopapärane loss ehitatud, kusagil näitasid sildid planetaariumi ja 4D kino juurde. Kogu park oli oma suuruse kohta inimestest tühi. Tuurijuht sörkis meiega kogu ringi kaasa. Viis meid pärast rahvusmonumenti Jakarta kesklinna, kus asuvast legendaarsest kohvikust sain eksprompt eelmise blogipostituse saata.

Kui me vanakuradi vanaemaga kohtusime

Sõime oma hommikusööki reede hommikul, kui üks provva tuli meie laua juurde ja küsis, ega me privaattuurile ei lähe. Meil oli interneti kaudu Semarangis Borobuduri reis kinni küll pandud, aga kuna Papsit see väga ei huvitanud, siis oli meil Elizabethile vaba koht olemas küll. Elsa, nagu meie teda kutsume, on tegelikult Poolast Austraaliasse emigreerunud, kellel on minuvanused lapsed, aga kes mu emme Triinust on vist siiski kümmekond aastat vanem. Reisinud on ta palju, tal on ka Indoneeslasest sõber, nii et ta teadis väga hästi, kui palju miski asi Indoneesias maksab. Kui ta kuulis, et meie tuur maksab 300 USD autotäis (laevafirma pakkus tuuri 200 USD/nägu, nii et me arvasime, et me oleme isegi soodsalt saanud), siis ta hakkas puristama, et ei-ei, see on ikka liiga kallis. Sadamas taksojuhid pakkusid samu tuure 100 USD/auto eest. Nii me siis küsisime oma kindlakslepitud juhi käest, et kas ta on nõus meid 100 USD eest sõidutama. Juhil ei jäänud muud üle, kui nõustuda, vastasel juhul oleks ta sellest 100 dollaristki ilma jäänud. Borobuduri poole sõites aga hakkas juhi boss meie autojuhile helistama, et mis mõttes, me olime kokku leppinud 300 dollari peale, ja et ei, nii ikka ei saa. Mina ei tahtnud sellisega rääkida. Elsa haaras siis toru ja pani vastu, et nad ei ole üldse kliendi suhtes sõbralikud ja kui ta edasi vingub, siis me jätame Internetti halva arvustuse tema kohta ja kui ta veel edasi tüütab, siis me kutsume temale politsei. See oli vägev! Nagu filmis! Selle proua julgus ja fuck-it-all suhtumine… Ta juba alguses tutvustas ennast meile „My name is Elizabeth, like the Queen.“ Tõepoolest!!! Selle peale käskis boss telefonis meie autojuhil meid suvalises külas maha panna, ilmselt lootes, et me selle peale oleme nõus selle 300 doltsi välja käima. Autojuht oli kusjuures selle kõige juures megasõbralik, neutraalse suhtumisega, st kartis natuke bossi, aga oli meid nõus igatepidi aitama, kuna too ei ole ta ainuke tööandja. Viis meid taksopeatusesse, rääkis tolle juhiga asjad sirgeks, ja niimoodi me saime endale taksomeetriga(!!!) takso.

Borobudur oli vägev. Küll mitte nii suur, aga samas ikkagi võimsam, kui ma arvasin. 8. sajandil valminud, kõik kivist seinad reljeefidega kaunistatud. Turiste on seal muidugi meeletult, aga siis sa võtad mõne raja, kus ei ole ühtegi inimest, kuulad kiviseintesse sumbunud vaikust ja vaatad ümbritsevaid niiskusesse kaduvaid mägesid ja kleepuvat soojust ja lihtsalt naudid seda, et sa oled elus ja keset mägist Indoneesia džunglit.

Tagasiteel nautis Mammi esiistmelt Indoneesia liiklust (mis on hullumeelne, reegleid ei järgita, aga ümbritsevatesse liiklejatesse suhtutakse rahulikult ja austusega. Signaal pole mitte sõimamiseks, vaid tähelepanu äratamiseks: „Hei-hei, ma tulen nüüd läbi!“). Mammile meeldib, et „hata-hata“ tähendab Indoneesias „tähelepanu“. Autojuht tegi peatuse, et me saaks litšisid osta ja kui Mammi oma nina vesistas, siis pakkus mingist topsist vägevat eeterlikku õli, mis tegi lõõrid lahti ja pea uimaseks. Nägime riisipõlde, banaanivõsa ja vulkaani taha loojuvat päikest. Sadamasse jõudes näitas taksomeeter 760 000 ruupiat, mille ümardasime 800 000 peale ja selle peale oli taksojuht siiralt õnnelik, kinkis meile oma ostetud litšikoti ja Mammile tollesama eeterliku nohurohu. 800 000 kohalikku ruupiat teeb alla 20 USD näo peale, st kui arvestada 20 USD Borobuduri pilet ka sisse, siis me saime kaks korda odavamalt, kui Internetist kinni pandud kurja bossiga firmast ja 5 korda odavamalt kui laevafirma organiseeritud tuur oleks maksma läinud.

Sadamas kontrollala ees vehkis üks kohalik pildiga: „Have you seen this girl, have you seen her?“ OKOU, minu pildiga lehvitas! Ju oli selle tuuri boss või tolle käsilane, kellele me korvi andsime. Ju ta selle pildi internetist oli guugeldanud. Kuna mul oli teine soeng, rohkem päevitust ja pildi kvaliteet oli kehva, siis suutsin Marise taha varjudes tast mööda jalutada. Tundub jah, et ega see boss niisama ei jäta. Vaatab, mis hate-mail’i ta mulle saatma hakkab. Huhh, millise adrenaliinilaksu kogu see seiklus andis. Loodetavasti lõppeb see ikkagi õnnelikult. Elsa arvas küll nii, et mis ta mulle ikka teha saab ja tema teab, kuidas asjad tegelikult käivad. Rääkis kogu tee, kuidas tema Indias vett keetis ja selle tõttu ainukesena grupist ei jäänud kõhutõppe, kuidas sadamahoonetes on tasuta internett ja andis igast muud hääd nõu. Vinge mutt ikka küll!

Eksootiline valge inimene

Täitsa pekkis! Ja ongi nii, et kohalikud jooksevad järgi ja hüüavad „Miss, miss, take a picture?“ (või kui nad keelt nii väga ei oska, siis jooksevad mulle järgi „Mister, mister“) ja siis me poseerime kohalike grupiga ühe fotoka jaoks ja siis teise fotoka jaoks ja siis teeme ühe kohalikuga eraldi pilti ja siis teise kohalikuga eraldi pilti… Selles suhtes, et tore kogemus on, egolaks on vägev ja nad on nii õnnelikud selle pildi üle, aga lõpuks, kui sa oled 15 min jooksul juba kolme grupiga selle tsirkuse läbi teinud, siis viskab ikka üle küll. Ma ju tulin Borobuduri vaatama, mitte selfisid tegema.

Astronoomiast

Päikese käände ja meie praeguse laiuskraadi tõttu on Päikese asukoht keskpäeval 89 kraadi ja mõnikümmend minutit, st Papsi sai teha pildi varjuta postist. Üks öö oli piisavalt pilvitu, et nägime ära Lõuna Risti, Kentauri Alfa, tagurpidi Lõvi. Seniidis Orion ja Kanoopus on juba vanad sõbrad. Järgmine eesmärk on leida silmapiirilt Suur Vanker ja Magalhaes’i pilved. Ja loomulikult see kuradima varjutus.

Kirjutatud ööl vastu 7. märtsi:

Merepäevad

Laeval on nii palju erinevaid asju teha, kui laev ei mõnel päeval ei maabu ja sõidab terve päeva. Me võime õppida kasiinomänge, golfi, kuidas paremini rasva põletada (seda, mis sul kintsus on, mitte seda rasva, mis panni peale pannakse) jne. Meie oleme need päevad pigem maha maganud. Hämmastav, kui uimaseks teeb teadmine, et sul on nii palju ajaviitevõimalusi lisaks magamisele. Loodan ennast homse merepäevaga parandada. Nt basseinis lõpuks ära käia.

Probolinggo…

..oli väga muhe. Erinevalt Semarangist me ei lasnud eelnevalt kinni pandud tuurikorraldajat üle, vaid istusime kenasti autosse, kus kõigile reisijatele anti kastike keeksiga ja banaanilehte keeratud möginaga. Sõitsime mäest ülesse, sihtkoht Bromo mägi, mis on aktiivne vulkaan. Tee oli järsk ja lõpu poole pidime senise auto džiibi vastu vahetama. Sõitsime hiilgelsuure kaldeera servale, kust jalutasime serval asuvale vaateplatvormile. Seal olime 2400 m kõrgusel. Kohalikud olid nõus 5 USD eest turiste hobuste seljas poolele teele ära vedama. Mammi kasutas võimalust hobuse selga ronida, mina kasutasin võimalust oma jalgu sirutada. Kohalikud ainult vangutasid pead, kui ma mäkke jooksin. Mäe otsas oli mõnusalt soe, st ei olnud palav. Meile meeldis, kohalikud olid jopedes. Võis olla nii 23 kraadi. Oli vahelduv pilvisus, vaadet koguaeg ei olnud, aga vägev oli ikkagi.

Kuna Bromo mägi, mis on väike vinn kaldeera põhjas, suitseb, siis tegelikult meid kaldeera tuhaväljadele ei lastud. Mitteametlikult käisime seal Marisega ära küll. Natuke meenutas tasane ja mõne rohututiga tuhaväli Maarjamaa rabasid. Pärast näidati meile kõrgel jahedas Indoneesia mõttes eksootilisi asju nagu maasikavälju ja kartuli-, sibula- ja kapsapõlde. Kuna kõike kasvatati järskudel mäenõlvadel, siis oli tegu nagu vertikaalse Eestiga, kus põld oleks nagu riiulisse sätitud.

All Probolinggos sattusime laeva poolt organiseeritud tuuri etendusele, kus kohalikud demonstreerisid oma traditsioonilisi maske ja tantse. Jube äge oli vaadata, kuidas nad hüppasid ja kargasid paabulinnusulgedega kaunistatud 75 kg lõvimaskidega ringi. Grupp poisse üürgas samal ajal lava kõrval mikrofoni lõvi urinat.

Lisaks käisime linnamuuseumis, hiinlaste püstitatud kolme dharma pühakojas, kus oli üks ruumike ka neitsi Maarjale pühendatud, ja loomaaias. Loomaaed nägi meganukker välja, puurid olid pisikesed ja räpased, loomadel aedikutes vähe teha. Ometi oli huvitav kohalikke loomi näha.

Papsi tegi nii palju kui ta jõudis kogu reisi meiega kaasa. Kui me Bromol kogemata Elizabethiga selfisid tegema jäime, unustas Mammi oma Singapuri hiinalinnast ostetud mütsi maha, aga selle tõi Elizabeth tenderlaevale ära. Need tüübid, keda Elizabeth täna oma seltskonnaga õnnistas, tundusid olevat täpselt samamoodi üllatunult muhelevalt väsinud, kui meie pärast Semarangi seiklusi. Elizabeth mõjub lihtsalt niimoodi.

Me kohtasime lõpuks laeval noori inimesi!

Šoti-Soome segaperekonna pojad on ilmselt minust mõne aasta vanemad või sama vanad. Nende vanemad on aga terve maailma maha rännanud ja reise teinud, mida tänapäeval ilmselt enam kunagi teha ei saa (nt autoga Kuveidist Süüriasse sõõitmine). Üleüldse on suurepärane siin inimestega vestelda: tädi Uus-Meremaalt teadis suurepäraselt tähistaevast ja näitas meile tähti, vanaproua Californiast rääkis oma koertest (borderkolli ja Austraalia lambakoer!!!) jne. Väga paljud teavad Eestit ja on seal ka käinud, kuna nad on kruiisirahvas ja laevadega pmst kogu maailma läbi sõitnud. Eile pakuti basseini ääres erinevaid kohalikke puuvilju. Ma ei olnud pooli nendest enne näinudki. Umbe mõnus oli neid proovida.

Astronoomia update

Suur vanker silmapiiril on nähtud. Tähistaeva neli heledaimat tähte (Siirius, Kanoopus, Arktuurus, ja kurat, mul ei tule see neljas meelde) on ausõna nähtud. Kui ma veel kaua seda lõunataevast jõllitan, saab see mul rohkem selgeks, kui kodutaevas.