Päikesevarjutusest

Eelmise blogipostituse sain ülesse pandud Ujung Padangi sadamast, Makassari linnast, mis asub Sulawesi saarel. Selle linna kohta polnud meil mingeid tuure kinni pandud. Vaatasime lihtsalt, kuhu laevafirma rikkaid ameeriklasi raske raha eest veab, võtsime Mammi ja Marisega omapäi „takso“ (st oli küll olemas taksomeeter, aga seda me ei kasutanud, st saime natuke kallima diili) ja sörkisime neil järel. Loomulikult saime nii kümme (ausõna!!!) korda odavamalt. 

Plaani võtsime siis Bantimurungi kose, traditsioonilise sadama ja Rotterdami kindluse. Bantimurungi looduspark asus Ujung Padangist ca 50 km kaugusel. Teel sinna pidasime korra kinni ja pildistasime riisipõlde ja nende taamal mägesid. Taksojuhile tundus see veider ja naljakas, kuni ma näitasin talle lumist pilti, mille me olime Eestist tulles teinud. Me ei teadnud selle kohta midagi peale selle, et seal on kosk (ilmselgelt) ja liblikad. Sattusime sinna täpselt ameeriklaste tuuri algusajal, nii et saime teiste valgete sekka imbuda ja ilma piletirahata sisse jalutada. Kosk oli tore, palju huvitavam oli kose äärt mööda ülesvoolu minev rajake. Kogu see värk asus kitsas püstloodis kaljude vahelises lõhes. Ümberringi oli džungel ja rada viis tundmatusse. Loomulikult tahtsime teada, kuhu see viib. Natuke maad kõndida ja jõudsime koobasteni. Mina läksin oma telefoni taskulambiga koobast seestpoolt ka uudistama. Jalutasin üksinda mööda pimedat koobast, ümberringi nahkhiired ja nende taga pimedus. Jõudsin viimasesse kambrisse, mille seinas oli auk, kust kuulis inimeste juttu. Pugesin august läbi viimasesse kambrisse ja seal olevad inimesed tundsid mu ära: „Estonian in the house!“ 

Lisaks oli pargis liblikaid, sain jälle kohalikega selfisid teha ja neile natuke eesti keelt õpetada (tähtsad sõnad nagu „kana“ ja „kukk“). Tagasiteel demonstreeris Mammi oma lugemisoskust ja veeris taksojuhi rõõmuks indoneesiakeelseid silte. 

Traditsiooniline sadam oli väike pettumus. Mõttetu piletiraha, et vaadata paate, näha prügi ja taluda ekvatoriaalset keskpäeva päikest. Huvitav oli muidugi vaadata sadama kõrvale bambuspulkadele ehitatud küla. Tihedasti üksteise kõrvale ehitatud majad, nende vahel plankudest teed räpase vee kohal.

Kogu Indoneesia oli kunagi Hollandi koloniaalvaldus, see selgitab ka Makassari linnas asuva Rotterdami kindluse olemasolu. See oli sinna ehitatud juba 1545 aastal, toona vee äärde, hiljem täideti kindluse ümbrus mullaga. Ma ei oskaks seda kõike siin rääkida, kui ei oleks Makassari mereakadeemia inglise keele õpetajat, kes oma õpilasi sinna turistidega inglise keelt harjutama ei tooks. Tuuri lõpuks oli meil kari poisse (ja üks tüdruk) ümber, kõik tahtsid suhelda. Imestati, et ma päikest ei karda ja ei hooli väga oma valge jume säilitamise eest, imestati, et ma 24-aastane olen (pakuti 19), öeldi, et valge inimene on sealmail kui kuulsus ja sellepärast tahavadki kõik meiega pilte teha. Üks poiss küsis mu kätt katsuda, kuna ta pidi kindlaks tegema, ega ma ingel pole. Õpetaja ise oli aga omaette frukt. Kiitsakas, kitsehabemega ja ripsmeääred mustaga üle tõmmatud. Õpetaja küsis, kuidas ta õpilased keelt oskavad ja küsis mu päikeseprille katsuda, et kindlaks teha, ega ma ingel pole (vot kust siis eelmine poiss selle õppis). Kui kuulis, et me Eestist oleme, siis tema vanaisa olevat öelnud, et kui ta kunagi ilusat naist kohtab, siis ta võib kindel olla, et see on eestlanna. Sihukesed hurmurid seal kaugel maal siis…

Päikesevarjutus

Hommikul vara oli siis päikesevarjutus. See, mille pärast me olimegi Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusele rännanud. Laeva kapten oli 20 miili esialgsest kohast kaugemale sõita, et leida üks selge lapike pilvede vahel. Varjutus oli suurepärane. Tänu kaptenile polnud täisvarjutust segamas ühtegi pilveräbalat. Enne varjutust oli tore vaadata, kuidas oli hämar, nagu pilved oleksid ees, aga siiski olid varjud teravad. Tuul tõusis. Läbi Mammi augulise mütsi oli laevatekile hää projekteerida „pinhole camera“ efekti abil varjutatud päikese kujutisi. Ja siis äkki oli varjutus! Kõik ahhetasid ja üritasid tähelepanu jagada fotode tegemisele ja ka varjutuse päriselt kaemisele. Teemantsõrmuse efekt (kui killuke Päikest Kuu tagant esimest korda paistma hakkab) oli vägev. Ameeriklaste ülepaisutatud emotsioonid olid ka vägevad. Ma sain juhuslikult päikesevarjutuse ajal keksivast Mammist suurepärase „time-lapse“ video. 

Inimesed pardal

Vaikselt kogume sõpru ja tuttavaid. Kohtusin Cliffiga, kes lisaks USA mereväelasena igasugustes sõdades (Vietnam nt) sõdimisele, on töötanud elektroonikuna Gordon Moore’i käe all, tema tehtud asju leiab Kuu pealt (kui ta NASAs töötas) ja hetkel elab ta Hawail, töötab Mauna Keal olevas observatooriumis. 

Vanaproua, kel oli austraalia lambakoer olnud, töötab praegu programmeerijana. Alustas kakskümmend aastat tagasi, kui programmeerimisega niisama hobi korras tegeles. Lihtsalt nokitses programmide kallal oma lõbuks nagu teised lahendavad meelelahutuseks sudokusid ja oli siiralt üllatunud, kui kuulis, et programmeerimise eest pakutakse raha ka.

Jaapanlanna, kes on laeval olevate jaapanlaste reisijuht ja kes on kolm korda Eestis käinud ja kolm korda ümber maailma reisinud. Ütles, et tema meelest tunduvad eurooplannad tugevad. Kui jaapanlane oma naisele midagi kurjasti ütleb, siis läheb naine nurga taha ja nutab, aga euroopa naine on tugev ja hakkab ülekohtu vastu.

Eile õhtul parandasime õhtusöögi ajal oma laudkonnaga maailma. Leidsime, et see mis USA presidendivalimistega praegu toimub, on jama. Üleüldse on liiga palju sõdu maailmas ja USA peab oma relvatööstust käigus hoidmiseks pidevalt uusi sõdu pidama hakkama. Jutuajamised valgevene juurtega austraallasest Nicholasega on alati väga huvitavad olnud: tehisintellektist tumeda aineni.

Rääkisin Joanne’iga, kes tuli sellele kruiisile otse teiselt kruiisilt ja erinevalt meist jääb Singapuris laevale ning reisib siis sama laevaga Vietnamis ja Tais ja lõpetab hoopis Hong Kongis (siis on ta juba kaks kuud merel olnud). Rääkis, kuidas ta käis üksinda kuuekümnendatel revolutsioonieelses Iraanis ja muudes Araabiamaades reisimas. Üks lause, mille ta niisama õhku viskas kõlas umbes nii: „.. ja kui ma olin mööda maailma aasta aega üksinda ringi reisinud, siis sai mul Araabiamaadest kõrini (kuna seal lasti öösel inimesi maha) ning ma läksin enne reisi lõppu Kreekasse, kuhu ma jäin kogemata veel kaheks kuuks…“ Ma ei julgenud küsida, kust ta reisimiseks selle raha leidis. Ta töötas Uus-Meremaal paar kuud ettekandjana, aga kas sellest..? Ei usu. 

Saksamaal elav ameeriklane lubas otsekohe, kui tema koduosariigis kanep legaliseeritakse sinna tagasi kolida ja hakata farmis väikeseid lehmasid kasvatama ja nende piimast väikeseid juustusid valmistama. Küsisin, et kas ta kavatseb lehmadele ka kanepit sisse sööta, et siis ta saaks ju maagilisi juustukesi toota. Ta lubas selle peale mõelda.

Barbee võttis eesmärgiks mulle kruiisilaevalt mehe leidmise. Palju õnne talle.

Komodo saar

Komodole ei lastud inimesi, kes polnud reserveerinud era- või laevafirma tuuri. Kõik turvalisuse nimel, kuna sealsed teetanust levitavad kohalikud draakonid võivad väga kiiresti liikuda. Nii me siis Mammi ja Marisega käisime esimest korda selle reisi jooksul raske raha välja ja võtsime laevafirma tuuri. Jalutasime giidiga mööda palavat saart ringi, higi mööda nägu alla jooksmas. 

Komodo saar oli vapustav. Need kaljud ja mäed ja sini-sinine vesi. Draakoneid me ei silmanud kuni nägime üht haavatud hirve. Sisalik oli teda ilmselt kunagi hammustanud ja nii see šokis ja vigastatud hirv seal maas lamas. Me saime talle väga lähedale minna. Põõsas ootas aga draakon. Läksime siis natuke eemale, et näha, kuidas draakon hirvele otsa peale teeb, aga meid oli palju ja me olime valjud, nii et draakon ei julgenud oma saakloomale lähemale minna. Ootasime seal umbes pool tundi. Täitsa nagu päris loodusvaatlus oli.

Kui ameeriklased ootamisest tüdinesid, astusime edasi ja umbes saja meetri pärast jõudsime lagendikule, kus silmasime esimesi draakoneid lösutamas. Nende kaitsevärvus on nii hea, et kõiki lagendikul olevaid draakoneid märkasime alles ca 10 minuti möödudes. Lahedad olevused olid ikka küll.

Lombok

Lomboki saarel olime plaaninud snorgeldama minna. Olin ühe snorgeldamistuure korraldava firmaga Internetis juba suhelnud ja nad viisid meid Lomboki ümber oleva parimate korallide juurde. Parimad korallid asusid Gili saarte lähedal. Gili tähendab indoneesia keeles laidu. Istusime Lombokis Kaka nimelise klaaspõhjaga paati ja läksime esmalt suurimale laiule. See, mis seal toimus, oli hullumaja. See oli jube turismimeka. Ümber laiu viis üks kitsas 7 kilomeetrine tee, kus rannapoolsel äärel oli kohvik kohvikus kinni ja saarepoolsel äärel hotell hotellis kinni. Turiste oli seal jube palju. 

Kui olime oma isu laiul täis jalutanud (mis juhtus üpris kiiresti), siis läksime tagasi paati, et minna snorgeldamiskohta. Terve merepõhi oli üks suur korallrahu. Seal võis ära eksida, kuna kui liigud vaatamisväärtuse juurest järgmise juurde ja siis järgmise juurde, siis kaob suunataju täiesti ära. Mammi ujus giidipoisiga päris kaugele ära. Pidime tükk aega paadiga neile järele sõitma. 

Giidipoisid andsid meile kalade söötmiseks saia, nii et ma ujusin kalaparves. Klounkalasid (Nemosid) nägime ka. Papa-Nemo kaitses anemooni ja oma lapsi meie eest. Teises snorgeldamiskohas nägin kilpkonna ja giidipoiss tegi minust ja kilpkonnast paar päris ägedat pilti. Lõunat sõime Gili Airil, kus oli wifi!! Ajee. Tagasisõidul Lombokile vaatasime äikesetormi ja sain ühe giidipoisigia paadi katusel pikad jutuajamised maha pidada. Peamine jututeema oli muidugi see, et neile tundub juba 3000 meetri kõrguse vulkaani otsas olev 16-17 kraadine temperatuur jube külmana. Lisaks nentisime, et elu Lombokil on täiuslik: paras temperatuur, pole tsunamisid, viljakas pinnas ja palju päikest. Mõned vulkaanipursked sajandi jooksul inimesi ei heiduta.

 

Lombok oli paradiisisaar, kus oli võsa all päris palju prügi maas. Palmivõsa all sõid lehmad rohtu. Mereäärseid kaljusid pidi lookleval teel sai pilte teha ja valvata oma toitu makaakide eest. Tundsin, et ma olen järsku paari päevaga jube inetuks muutunud, kuna ükski kohalik ei tahtnud enam minuga pilti teha. See oli siiski selle tõttu, et turiste Lombokil juba üsna palju.

Bali

Ma ei teadnud Bali vaatamisväärsustest Eestis plaane tehes eriti midagi, nii et kindlat objekti, mida me vaadata tahtsime, ei olnud. Tripadvisorist leitud kohalikule Agusele andsin siis teada, et tahame vaadata loodust, maitsta kohalikke toite hoiduda suurtest ostumekadest. Papsi arvas esmalt, et ta sureb Aguse möla kätte ära, aga poole tunni pärast rahunes Agus maha.

Agus oli suurepärane giid. Me saime Bali kohta ühe päevaga rohkem teada, kui kogu eelneva reisi vältel terve Indoneesia kohta. Tema inglise keel oli suurepärane. Mõned asjad, mis me teada saime:

• Indoneesias käivad lapsed koolis seitse päeva nädalas. Pühapäeval tulevad nad kell kuus kooli, et kooli ümbrust koristada (klasse nad koristavad iga päev) ja pärast kooli erinevate huvialaringidega tegeleda.
• Balil on erinevalt muust Indoneesiast populaarseim usk hinduism
• Vanavanemaid austatakse väga.
• On olemas sugudevaheline tööjaotus, st ametid on meestel-naistel erinevad, aga tööhulk on sama.
• Kui juhtub, et tüdruk pole veel abielus, aga jääb rasedaks, siis see pole tüdruku süü.
• Ohvriande teevad naised ja nad teevad neid tihti
• Kuna liiklusmüra on nii valjuks muutunud, siis usutseremooniale ei kutsuta enam puuklotsidega kõmistades, vaid kogudusele saadetakse SMS.
• Ühel põllulapil võib kasvada korraga kolm erinevat kultuuri: mandariinipuu, selle all bataat ja kõige all kapsas. Muld on ju viljakas ja päikest on palju.
• Turistid balilasi ei sega, kuna nemad armastavad mere ääres elada, balilastele on aga usuliselt tähtis mäe lähedus.
• Balilastel pole eesnime ja perekonnanime. Esimene nimi on neil tiitel, mille nad saavad vastavalt oma sünnijärjekorrale, teine nimi on siis meie mõistes eesnime, mille annavad vanemad. Esimene laps on alati tiitliga Wayan. Teisel lapsel on teise lapse tiitel jne. Tiitleid on neli, kuna traditsioonilises Bali perekonnas ongi ainult neli last. Kui juhtub õnnetus ja perekonda sünnib viies laps, siis tema saab tiitli Wayan Õnnetus.

Käisime nn vabaõhumuuseumis traditsioonilist Bali elamukompleksi vaatamas, kus elasid inimesed veel sees. Mammi sai küüslauku lõikava vanaemaga koos pilti teha. Käisime 900-aastast külatemplit vaatamas, kus kõigile anti sarongid ümber. Isegi Papsi sai oma pükstes koivad erkpunase sarongiga kaetud. Käisime ahvimetsas, mis oli makaake täis. Kõigile (va Papsile) anti makaak õla peale. Seal oli üks puu, mis oma suuruse ja õhujuurtega meenutas Avatari filmi Elupuud. Võimas!

Lõunatasime hiiglasuure vulkaani kaldeera servale ehitatud restoranis. Kaldeera suurus pani pea ringi käima. Nautisime rõdul rootsi laualt kõiki võimalikke indoneesia maitseid. Merepinnast nii kõrgel olles oli temperatuur eestlastele väga sobiv. 

Tagasiteel käisime läbi kohalikust istandusest, mis eemalt vaadates paistis nagu tavaline džunglivõsa, aga tegelikult oli metsa alune täis hooldatud teerajakesi. Kõike kasvatati läbisegi: kookospalmid, mango- ja durianipuud, pipar, kardemon, nelk, sidrunhein(? Ing k lemon grass) jne. Meie giid Agus teadis KÕIKI neid taimi. Haaras aga ühelt põõsalt paar lehte, hõõrus katki ja andis meile nuusutada ja ära arvata, millega tegu on. Kaneel!!! Ma poleks kunagi arvanud, et ma saan kunagi värsket kaneeli nuusutada, aga sain! Lehed kuivatatakse ja jahvatatakse ära ja tehakse kaneelipulbriks, koorest saavad kaneelipulgad.

Balil käiguga jäime ülimalt rahule. Loodus ja kliima ja kultuur… Ülidetailsete nikerdustega puutükid puukülas ja kivid kivikülas…

Nüüd seilame Singapuri poole. Eile (14. märtsil) mängisin soomepoistega kossu (õpetasin neile „Viite miinust“ ja mängu käigus kogemata ka eestikeelseid vandesõnu) ja kaarte, täna nägime, kuidas laeva meeskonna liikmed, kes varem polnud ekvaatorit ületanud, ära ristiti. Nad pidid jõlesuurele kalale musi andma, siis määriti nad mingi möksiga kokku ja kapten paari abilisega otsustas, kas nad peavad selle möksiga päikese käes küpsema või nad lükatakse kohe basseini. Hästi lõbus oli.