Tartust

Kolmapäev, 23.08

Ehk siis kui Siiri ja Märten helistasid, et nad said auto kätte, hakkasime me Triinuga natuke liigutama, et meie elamine, mis oli paari päevaga väga laiali vajunud, kokku korjata. Kogu selle kola auto peale vedamine võttis ikka päris palju aega ja üüpriski palju liftisõite. Aga mingi aeg, mil päike veel säras ja ei olnud veel lootusetult hilja (enne keskpäeva), saime oma kodinad auto peale jaaaaaaa....

...Võtsime suuna Burger Kingi poole. Noh, ainult hommikuhelbed vist jäävad rändurile toiduks väheseks.

Auto oli töökojast kättte saadud korras generaatoriga ja korda tehtud piduritega. Kuigi kolinaga poldud midagi tehtud, töötas auto kobistamisteta. Alguses. Ehk siis ca 5 km pärast hakkas auto meile jälle kurtma, kui raske tal meid ja meie veinikanistreid vedada on. Me ignoreerisime teda ja sõitsime Eesti poole.

Mul oli tõsiselt põnev mõelda, et näääe... Jess, jõudsime Leetu, ilma, et meil oleks vahepeal puksiiri abi vaja läinud! Jess, jõudsime Latimaale, saldejumside juurde... Jne. Ma suht hoidsin näpuga kaardi peal järge, osalt selle pärast, et mul oli natuke igav aga natuke (õige natukene) ka selle pärast, et vaadata, kas kasko välja tehtav puksiirisõit lähima tehaseesinduse juurde oleks Eesti poole või mitte.

Huvitav oli vaadata neid kohti, mis olid juba tuttavad. Sai näpuga näidata, et näääee... Siin jooksis Margus, plätad käes, pärast looduse niisutamist autole järgi, siin kohtasime eestlasi, kes soovitasid meil erootikafestivali külastada jne. Muidu vaatasime poolakate hää netiga tõmmatud filme.  "Avengers"'it saab juba hea kvaliteediga pirada. Just so you know.

Päeva naelaks osutus Läti piiritöötaja. Meid, kui kõige kahtlasemaid isikuid maailmas, võttis Läti-Leedu piiri peal rajalt maha üks muhedamaid piirivalvureid üldse. Meid võlus ta oma oleku ja eestikeelsete fraasidega "Tere" ja "Oi, Eesti poiss". Muheles selle läbu peale, mis meil bussis valitses ja Triinu varvaste peale, mis magamiskoti alt paistsid. Kuna ta tuvastas kohe, et need varbad kuuluvad Triinule ja mitte mõnele häbelikule Somaalia turistile, saime ka kohe edasi sõita.

Tallinnasse jõudsime kella nelja paiku hommikul.

Neljapäev, 24.08

Minu meelest peab iga hea loo lõpus olema puänt. Ehk siis. Kas teate, mis Agnes tegi reisi esimesel päeval? Siis kui me Mõisakülla jõudsime? Agnes sõitis bussi uksega Siiri maakodu väravaposti. Mõlk on sees, värv on maas. Suht jube värk, teadjamehed ennustasid bussi ukse vahetust.

Sõitsin siis hingevärinaga onu talu poole. Kunagi, ca 18 päeva tagasi tundud see hea mõte, et ah, mis ma ikka panen oma koduseid muretsema veits kortsus bussiukse pärast. Et küll ma reisi lõppedes räägin... Oh wells...

Õnneks oli mu pere suht muhe kogu selle värgi peale. Istusime lihtsalt maha, vaatasime mõnda pilti, mis mu digikasse reisi jooksul oli jäänud, jõime Poola õlut (Desperados, tequilaga, tundus, et mu vanaisale ja onule meeldis).

Kui mu onu bussiga tiiru tegi, oli ta imestunud, et kuidas me üldse julgesime siukse kolinaga sõita. Bussi lugu on selline, et ma sain täna sellega veel Tartusse sõita. Homme läheb viib mu ema bussi Volkswageni esindusse. Siis kui mina end kogu sellest tsirkusest välja magan.

Vb kunagi panen Facebooki või siia blogisse pilte ka. Ausõna, mul ei ole nii elav kujutlusvõime, et ma kogu selle loo ise välja mõtelesin. Täitsa saime oma Eurotripiga hakkama, päriselt kaaa...

Varssavist 4

Siiri ja Märten helistasid pool tundi tagasi ja ütlesid, et nad said auto töökojast kätte. Mis seisus see on, seda ei tea, aga tundub, et me hakkame täna tagasi sõitma. Siin on järjekordne lühikeste pükste ilm. Kuulsin, et Eestis on juba sügis hakkamas, ei tea päris, kas ma tahan tagasi tulla. :D

Varssavist 3

Esmaspäev, 20.08.

Eesti taasiseseisvuspäev, Wohooo...
Me oleme Varssavis, Wohooo..

Tegelt oli täna äge päev. Heh, heh, tore on lugeda säänseid uudiseid: http://www.ilmajaam.ee/945282/suvesoe-meile-ei-joua. Meil on siin suht kolmkümmend kraadi. Või oli isegi rohkem. Mõnus. Lõpuks ometi ma ei pea muretsema, et oih, mütsid-sallid on kuhugi ununenud.

Tegime nii, et Siiri ja Märten läksid autotöökotta mehaanikutele ilusaid silmasid tegema ja me läksime Triinuga Varssavi vanalinna kultuuridoosi saama. Rentisime rattad. Suht mugav rattarendivärk on siin. Üle linna on rattapunktid. Rattarendiks pead eelnevalt end registreerima, laenutuskohas masinasse oma telefoninumbri identimiseks lööma, parooli ja rattanumbri, mille laenutada tahad. Vastu saad rattaluku koodi.

Nii me siis sõitsime tund aega Varssavi äärelinnast kesklinna. Soe oli.

Varssavi vanalinn on kirikuid täis. Kuna Teise Maailmasõja ajal hävines umbes 90% vanalinnast, on nt Praha ja Tallinna vanalinn muljetavaldavam, kuid Varssav on ka omamoodi äge. Kõige ägedamad on Varssavi purskkaevud, kus kolmekümnekraadise ilmaga sulistamas käia. Samuti on linna pandud tuletõrjevoolikuid, millest on pandud vett purskama. Seal on siis rahval hää hullata.

Õhtu poole ärkas Varssavi vanalinn ellu. Välja tulid tänavatantsijad (üks aasiamees tegi robotitantsu), rulatajad ja muidu pubirahvas.

Siiri ja Märten tulid autotöökojast sellise looga tagasi, et auto generaatori ketas tuleb töökotta homme ja siis nad saavad alustada selle probleemi likvideerimisega. Kolksumisi ja kolinaid saavad nad vaadata alles siis, kui nad saavad auto sõitma. Ehk siis paar päeva läheb veel aega. Oh wells...

Hetkel hullavad Märten, Siiri ja Triin jääkuubikuga. Käisime kebabi toomas, külm on, ma pidin pusavärgi peale panema. Termomeeter näitas 24 kraadi.
Nüüd vaatab Riko kahtulustava pilguga enda ette kukkunud jääkuubikut. Millalgi oli plaan vaadata Jeff Dunhami ja Eurotrippi, millenini me pole veel jõudnud. Poolakad on meie Uskumatu, aga tõsi, poolakad pole näinud "Dude, where's my car"'i. Ma vist tean, mis me homme teeme.

Varssavist 2

Jõudis kätte hetk, mida me olime juba tükk aega kartnud. Meie buss on katki. Nagu pealkiri ütleb, juhtus see lugu Varssavis.

Tegelikult me olime juba 50 km Varssavist Eesti poole sõitnud. Ise jube uhked, et buss siiani vastu pidanud.

Neljapäev, 16.08

Hommik algas Mariboris. Märten teadis üht toredat veinipoodi, kust me pidime oma veinikollektsiooni lisa saama. Aga et me nii joodikud ei paistaks, siis me tegime enne ühe kultuurse jalutuskäigu ka vanalinnas. Maribor on selle aasta Euroopa kultuuripealinn, nii et linn oli igasuguseid kunstilisi veidrusi täis. Aga vein oli poes küll odav ja hea. Nii umbes poolteist eurot liiter. Odavam kui bensiin mõnes riigis. Mina tüütasin Maribori poemüüjaid. Nimelt mu vanaema saatis mind reisile sellise eesmärgiga, et ma saaksin kõik Sloveenia euromündid kokku. Kusjuures Sloveenia on nii väike ja turiste täis, siis oli see täitsa raske ülesanne. Pidin nii 5-6 poes Sloveenias käima küsimas, et kõik mündid kokku saada.

Mariborist edasi sõitsime juba Austriasse. Siiril oli soov minna Viini lähedale Seegrotte maa-alust järve vaatama. Sinna me jõudsime napilt enne sulgemist. Suht pingeline oli, kui me enne seda pidime rongi üleminekut ootama nii umbes 10 minutit. Saime igaljuhul viimasele tuurile Saudi Araabiast pärit kuttidega.

Meie giid oli äge. Noor mees, viskas kildu ja trollis korralikult ja oli kuskilt ära õppinud eestikeelsed "Tere" ja "Head aega". Seegrotte on vanasse kaevandusse sisse valgunud vesi. Päris mõnus oli vaikse-vaikse vee peal pimedates muusikaga koobastes trolliva giidiga paadisõit teha. Kusjuures nendes koobastes on filmitud 1993. aasta "Kolme musketäri" filmi Bastille' vangla stseenid.

Pärast seda läksime Schönbrunni lossi. Kuna oli juba päris hilja, siis me ei hakkanud päris lossi minema, vaid tšillisime niisama pargis. Seal oli nii palju kujukesi. Igaüks neist oleks võinud olla omaette kunstiteos ja neid oli seal iga nurga peal. Kes on näinud "Doctor Who" ühte episoodi nimega "Blink" või teab midagi "weeping angels"'itest, siis võite arvata, et mul hakkas seal päris kõhe.

Märtenil oli plaan minna Viini teletorni. Eks me siis sinna läksimegi, kui meid Schönbrunni pargist minema peksti. Öise Viini tuled... Päris ägedad. Lisaks peaks märkima, et seal üleval oli vinge tuul, nii et 1) torn kõikus hullusti, siuke tunne oli nagu oleks laeva peal ja 2) minul ja Triinul oli seelikutes nii mõnigi Marilyn Monroe hetk. Oih.

Õhtul kell-midagi-siis-kui-juba-tükk-aega-pime-on-olnud tuleb mõnikord nälg peale. Otsisime siis GPS'ist Viini lähimaid kebabi putkasid. Vist kolmas variant, mis meie geps andis, eksisteeris. Ja mõned sellid olid selle ukse taga väljas, nii et kui me lolle turiste mängisime, näpuga näitasime ja "kebab?" mühatasime, siis saime oma pirukad kätte küll.

Reede, 17.08

Ärkasime juba mingis suvalises Tšehhi bensukas. Öö olime loomulikult veetnud bussis. Tegelikult oli meil suur plaan jõuda mingisuguse järve äärde, aga, noh, jah, feilisime. Kuna ma kirjutan oma juttu juba ööl vastu esmaspäeva kaks mojitot keres, siis on raske meelde tuletada kõike, mis me tegime, aga Siiril oli juba mingisugusest varasema reisi plaanimisest idee sõita mööda üht Tšehhi mägiteed. Buss küll kolises, aga pidas selle kenasti vastu, kui välja arvata seda, et mingi hetk lõi armatuuril põlema "kontrolli bussi pidureid" hoiatusmärk. Veits hirmus oli, aga kuna buss pidurdas sama korralikult nagu ennegi, otsustasime sellegi peale tähelepanu pöörata alles Eestis olles. Eestini oli siis jäänud ca 1800 km. Muidu ei olnud see mägitee nii hullumeelne, kui Grossglockner, aga siiski päris kena. Lõunapausi tegime veetammi juures. Päris äge värk.

Õhtupooliku veetsime juba Tšehhi Tescodes. Vist oli tegu Ostravaga. Suht hullumeelseks poodlemiseks ja kapitalismi kummardamiseks läks. Märten teebki nii, et kui läheb Tescosse, siis ostab kohe oma mitme aasta riiete varu sealt kohe kaasa. Kusjuures päris tore on käia Märteni ja Margusega riietepoes. Nad teevad päris asjalikke kommentaare. ....või nad lihtsalt kasutavad hästi ära võimalust põhjusega ja segamatult tüdrukute tagumikke vaadata. Eniveis, tundus, et nad olid šopingust sama sillas kui tüdrukudki. Käisime kahes Tescos.

Laupäev, 18.08

Sõitsime Ostravast Poola poole. Meil oli plaan öösel Varssavisse jõuda. See plaan läks veidi nihu, kui me avastasime, et põhimaantee, mis Ostravat ja Varssavit ühendab, on paranduses. Sõidame rõõmsasti mööda kiirteed, kui äkki saab see otsa. Ei mingit ümbersõidu noolt või infot, et kui pikalt tee kinni on, polnud. Ja et asja veel lõbusamaks teha, oli meeletu udu. Ma pole ammu nii tihedat udu näinud. Nii me siis sõitsime. Mööda Poola väikeseid külateid katkise ja kolksuva bussiga kell kolm öösel GPS'iga, mis üritas meid kogu aeg suunata kiirtee poole, mida antud hetkel polnud. Hästi.

Vahepeal oli meie kiirus selline, et me sõitsime kolme tunniga ainult 50 km Varssavi poole, aga ennelõunat jõudsime Varssavi Tesco parklasse. Kiire hommikusöök parklas (keetsime riisi, päris hää või mis parklas teha) ja siis järjekordne šopingutripp Tescos. Selleks ajaks olime juba päris väsinud. Pm magamata öö mõjub mõnikord inimestele niimoodi. Ja siis läksime tagasitee neljandasse Tescosse edasi. Hmh.. hullud eestlased.

Sealt ostsime juba söögikraami ja õltsi, mida Eestisse vedada. Poest lahkudes pidi Siiri demonstreerima oma terve reisi vältel treenitud meisterpakkija võimeid ja kogu meie träni autosse mahutama. Suht impressiivne/muljetavaldav värk oli. Parklast lahkudes avastasime, et oi, autole on tekkinud juurde mingi kummaline vilin/sirin, mida kuulis ainult siis, kui auto töötava mootoriga seisis. Oh wells...

Nii me siis lahkusime Varssavist bussiga, mis kolises siis kui gaasi anda, kolises teistmoodi siis kui pidurdada, põles mingi kahtlane hoiatustuli pidurite kohta, käivitades mõnikord põles hoiatustuli mingisuguse õli kohta (seda oli juba mu onu Eestis olles soovitanud ignoreerida), samuti me avastasime, et rehvid juba suht kulunud ja Varssavis olles mingi kahtlane mootori sirin/pirin. Ja kui me kiirteel sõitsime, siis üks hetk avastasime, et mootor teeb kahtlast tolmuimejataolist häält ka. Kuna auto võimsusest midagi polnud nagu kadunud, siis lootsime, et äkki ta peab Eestini vastu.

Ei pidanud. 50 km Varssavist eemal käis jube kolks ja äkitselt oli roolivõim kadunud. Õnneks jõudis Märten auto turvaliselt kiirtee äärde juhtida. Juhtus see Niegow's. Suht kehv tunne. Shit happens, aga miks ta peab seda  tegema mingi kuradi Poola kiirtee ääres. Pagan võtaks ja ropendaks veel edasi, aga tundub kuidagi sündsusetu. Kusjuures kogu reisi ajal kummitanud kolin oli alles jäänud, nii et mis iganes meil auto põhja all kakasti on, see töötab poolväärakalt edasi.

Märten helistas puksiirile ja Triin helistas meie Varssavi tuttavatele (need poolakad, kes oma korteris kulli peavad ja meid Horvaatiasse sõidu ajal ühe öö ka majutasid). Uurisime mootorit ja tuli välja, et generaatorit ringi ajav ratas oli koos rihmaga katki läinud. Õnneks olid Beata ja Grigori Varssavis ja nõus meid enda poole võtma. Puksiiripoiss tuli ka ilge tümps-tümpsuga kohale ja kui ta oli ära õppinud, et automaatkäigukastiga bussi ei ole kõige targem üritada puksiiri peale vedada mitte "park" või "reverse" settinguga, siis oli ka meie buss Volkswageni esinduse poole teel.

Pühapäev, 19.08

Maris ja Margus, kel oli kõige kiirem Eestisse jõuda, otsisid Varssav-Tallinna bussi ja läksid kell 6.15 varahommikul bussijaama. Grigori, hea mees, ol nõus neid autoga ära viima. Märten, Siiri, Triin ja mina põõnasime rahulikult kella 12ni. Siis tegi Siiri hommikusöögi ja põõnas edasi, me otsustasime Grigori, Märteni ja Triinuga poodi minna, et osta filmiõhtuks mojito materjali ja krõpsu ning lõunaks KFC'st kanavärkki.

Nägime, kuidas Grigori söötis Rikot, linnuke häälitses päris kõvasti, nii et äratas Siiri üles. Vaatasime lolle youtube'i videosid, ootasime Beatat koju, vaatasime "Demolition Man"'i ja Seegrottes giidi poolt soovitatud kolme musketäri filmi. Kusjuures Kolm Musketäri oli päris hää ja naljakas.

Meie edasised plaanid:

•  Volkswageni esindus avatakse esmaspäeval ja siis saame mingi hinnangu, et kui kaua mingi asja parandamine aega võtab ja kui kaua me saame Varssavit nautida.
• Ostisme rattarendi kasutaja kaardi/õigused/värgi, nii et homme kimame mööda Varssavit.
• Mul saab Troonide Mängu viimane raamat varsti läbi, nii et ma pean kuskilt uue raamatu muretsema. Hmh.

Mariborist

Teisipäev 14.08

Ilmselgelt, kuna ma sain eelmise postituse teha, siis jõudsime suure kolinaga kämpingusse. Tähendab, jõudsime kämpingu kõrvale ranna parklasse. Tundub, et kämpade eest meil enam maksta pole vaja, sest et oleme kõik bussis magamisega harjunud. Ehk siis kui meil oli vaja vett või nõusid pesta vms, siis kõndisime bossi näoga kämpa väravatest sisse ja olime lahedad. Pesta sai rannadušši all, mis oli ilmselt mõeldud lihtsalt soolase vee mahapesemiseks, kuid leidsime, et see funktsioneeris väga hästi ka šampooniga pead pestes.

Me ei julgenud bussiga edasi sõita. Seepärast tšillisimegi rannas ja vahelduse mõttes, et asjalikku nägu teha, suhtlesime mu onu Madisega, kelle buss meil käes laguneb, ja kindlustuste ja kaskoga. Tähendab, Märten suhtles. Kõige parem mõte, mis meil pähe tuli, oli minna Volkswageni esindusse. Lähim esindus, mida me teadsime ja usaldasime, oli Zagrebis. Sinna me siis mõtlesimegi jõuda. Aga seda alles siis, kui meil sai kõik päike rannas võetud.

Rannas me põlesime kõik korralikult ära. Üks hetk isegi mingi onu, kes meie kõrval peesitas, ütles, et oi, vaadake, teie sõber magab päikese käes ja tal on nägu täiega punane (lugege nüüd selles lauses komad üle). Peksime siis Marguse üles ja saatsime ta kohe Vahemerre. Ta oli tõesti veits liiga palju päikest saanud, me kõik olime, aga õnneks midagi hullu ei juhtunud. Lihtsalt korralikud roosad randid saime.

Üks hetk avastasimegi, et kell on juba pool neli pärastlõunal, ja et oleks viimane aeg Vahemerega hüvasti jätta. Suure kolinaga siis asusime teele. Mingi aja peale kadus kolin aga ära ja kiirteel oli juba täitsa okei 130 km/h kihutada. Viperusteta jõudsime Zagrebisse Volkswageni esindusse. Ja seda 15 minutit enne esinduse sulgemist. Õnneks olid nad nõus meie peale omaga aega pühendama ja nii võtsimegi ühe umbkeelse tunkedes horvaadi poisi oma autosse ringsõidule. Ilmselgelt auto ehmatas sellest võimsast internatsionaalsest kogemusest ära, nii et terve selle lühikese ringi vältel me ei kuulnud kolinakobinatki. Ehk siis töömehed ei saanud meid aidata.

Läksime siis oma meeleolu parandama kohalikku kaubanduskeskusesse. Kui kõik Zarad, New Yorkerid ja H&M'id olid läbi käidud, läksime KFC'sse kanaliha järama. Päris vürtsikas kogemus oli.

Otsustasime riskida/reisi nautida ja sõita edasi Sloveenia veinimõisa, kuhu me oleksime muidu pidanud jõudma juba samal päeval kell 11 hommikul. Hilja õhtul jõudsimegi Bizeljskosse, kus leidsime hää parkla, kuhu oma laager üles lüüa. Loomulikult oli see viinamarjaistanduse kõrval, kus me loomulikult ka raksus käisime. Päris hääd viinamarjad.

Kolmapäev, 15.08 

Hommik algas sellega, et pool kaerahelbeputru kukkus meil parkimisplatsile maha. Gaasiballoon on meil nüüd lihtsalt selline pikk, kõrge ja kipakas, mis võib töörežiimis vaid labiilset tasakaaluasendit hoida. Epu-epu, füüsikaline tekst oli just.

Veinimõisa-onu sai meiega bensiinijaamas kokku ja siis läksimegi temaga kuhugi mäe otsa tema istandusse veine degusteerima. Mõisa nimi on Vino Graben ja selle omanik Janez on vääga tark ja huvitav mees. Ta on nii palju maailma näinud ja kui ta hakkas üles lugema, mis keeli ta oskab, siis jõudis ta umbes kaheksa keeleni ilma sloveenia keelt mainimata ja ütles, et loomulikult oskab ta ka jugoslaavia keeli, sest et kamoon, need on ju nii lihtsad.

Keemiat õppinud Janez rääkis meile sloveenia geoloogiast, mis vahe on hapu ja magusa veini tekkel ja palju muud. Supermarketites veine valides ja mõne pudeli maitsmiseks ostes, olime sattunud veinide peale, mis olid kuivad ja enamasti täielik... ehh... halvad veinid olid, noh. Kui onu ütles, et alustame kuivade veinidega, siis olime ettevaatlikud. Aga kuna Janez suudab oma veine USA restoranides müüa nii umbes 350 dollarit pudel, siis me ei pidanud kvaliteedis pettuma. Ausõna, ma poleks nagu varem veini joonud. Need olid lihtsalt nii head. Pärast kui me saime veine kaasa osta, siis see rahasumma, mis me kulutasime, oli ikka pääris suur. 

Igaljuhul oli Janez väga abivalmis. Ta oli meie automurest kuulnud ja kutsus oma tuttava mehaaniku välja. Märten läks siis temaga sõitma, et autokolinat oleks võimalik kuulata. Täielik Murphy seadus. Loomulikult kui mingi mehaanik autos istub, ei julge auto üldse koliseda. Mehaanik ei osanud mitte midagi muud öelda, et kui auto ei kolise, võib sellega sõita küll. Märten oskas seda öelda, et nende kitsaste mägiteede peal, kus me olime sõitnud nii 40-50 km/h, on võimalik sõita ka 80ga. Mehaanik olevat selle kiiruse bussist välja võlunud.

Kui me seal mõisas oma toitu tahtsime hakata tegema, siis tuli Janez meile jälle appi ja tegi meile meie kartulitest lihtsalt imehäid fritüüritud krõpse. Niiiii head olid.

Edasi sõitsime Euroopa kõrgeimat sekvoiat vaatama (Janez soovitas) ja seal samas kõrval oli ka üks Euroopa rahadega korda tehtud loss 13.-14. sajandist. Sinna tuleb varsti hostel. Saime suht eratuuri ja tööde juhataja/omanikuga Fantat kokku lüüa. Tänutäheks laulsime Kungla rahvast.

Käisime ka Janezi soovitatud jões ujumas (päris kiire vool oli), laulsime Marise emale sünnipäevalaulu telefonis Siiri viiulisaatega ja sõitsime edasi Maribori poole. Nüüd oleme Maribori külje all kämpas ja kui me olime oma kohmitsemistega hakkama saanud, et samas peatuvate Tartu mootorraturitega sõbruneda, olid nemad juba magama läinud. Oh, wells.. Meil oli niiiiii kahju. Või siis mitte.

Mõned mõtted:

• Ärge ostke Horvaatias kuivatatud kala. See on praktiliselt mumifitseerunud ja sellele tuleb pussnoaga kallale minna. Samuti see suudab terve bussi täis haiseda.
• Horvaatia arbuus on päris hea.
• Sloveenia viinamarjaistandustes on hea raksus käia. Mul on peaaegu viinamarjadest isu täis. Peaaegu.
• Ostsime Horvaatias odava mikrofoni. Siiri mängib sellega meile bussis giidi, kui see on võimuga ühendatud.

Rijekast 2

Kui viimati kirjutasin, siis olin surmväsinud ja ka surmkindel, et lähen kohe magama. Aga kui läksime Margusega kämpa reception'i netipunktist telgi poole, leidsime, et meie bussi juurde oli tekkinnud kamp lõbusaid prantsuse noori. Ilmselgelt läks siis internatsionaalseks sotsialiseerumiseks lahti. Nurga tagant ilmusid ka Hollandi ja Saksa poisid.

Prantslased olid küllaltki sillas sellest, et nad said kellegagi inglise keeles suhelda ja ka eksootilist võõrkeelt õppida. Õpiti ära sellised fraasid nagu "Terviseks!", "Raisk!", "Jõuluõun", "Jüriööülestõus", "Paljajalu" jne. Sain teada, et prantslased kirjutaksid minu nime Achnes ja hääldaksid "Agnes"t Ažneesina. Samuti laulsime ühe prantsuse neiuga "Aux Champs-Elysee"d.

Prantslastele jootsime sisse ka ühe brändi, mille Margus Leedust ostis ja mis meie jaoks oli liiga rõve. Prantslastele läks peale küll. Eriti, kui nad avastasid, et see on Prantsusmaal tehtud. Otsisime välja ka oma parmupillid, Marise heleda häälega kidra saatel laulu peale läksid tollel prantsuse neiul silmad peaaegu märjaks.

Sain teada ka, et seesama prantsuse neiu (kes õppis ära minu nime, aga mulle tema nimi meelde ei jäänud) elab Prantsusmaal aga käib 20 minuti kaugusel Belgias kunstikoolis, kuna Prantsusmaal kunsti õppimine on ropult kallis. Vot Euroopa Liitu.

Vahepeal olid Siiri ja Märten kadunud kusagile Hollandlastega joomismängu mängima. Kui sinna jõudsime, siis leidsime lõbusas tujus Märteni ja ühe kaine Siiri, kes pidi meil järgmine päev sõitma minema.  Kell 4 hommikul tuli tige administratsioonineiu, kes lubas politsei kutsuda, kui me vakka ei jää ja niimoodi me siis läksimegi laiali. Kõigi prantslastega tuli muidugi põsemusi ka teha. Prantslased teevad kummalegi põsele musi, poolakad ainult ühele põsele. Huvitav värk.

Pühapäev 11.08

Ärkasime küllaltki vara ja tegime kohe hommikul meie reisi esimese Vahemeres ujumise. Päris vinge. Vesi on nii soolane, et kohe on tunda, et hoopis lihtsam on ujuda.

Pakkisime asjad kokku, käisime poes, käisime teises poes, käisime bensiinijaamas ja võtsime suuna Krk'i saarele. Horvaadid on kuidagi kitsid täishäälikutega. Krk'ile jõudes hakkas auto põhja alt kolisema. See kolin oli meil juba Poolas kummitanud, aga kuna see jäi mingi aja pärast vait ja ei olnud tugev, unustasime selle kohe ära ka. Aga seekord oli kolin kohe päris tugev. Mõtlesime, et see on kuidagi seotud mootori või pidurite ülekuumenemisega, sest ka Horvaatia teed on päääris mägised. Pöörasime siis esimesse  linnakesse sisse ja kohe randa.

Omišalj'i linna rand oli jube kivine ja kaljune, aga see oligi just lahe. Kohe rätiku kõrvalt vette hüpata ja vees sulistada. Pääris äge. Kohe kõrval oli 4-5 meetrine kalju, kust kohalik rahvas vette hüppas. Huljulge Margus tegi ka kohe triki järgi. Minul ja Marisel läks juba rohkem aega. Niiii hirmus. Sealt ülevalt paistis vesi hoopis kaugemal. Vähemalt 15 minutit kogusime seal julgust. Hüüdsin teistele, et "Öelge mu koerale, et ma armastan teda" ja hüppasin.

Ilmselgelt olen ikka veel elus, et seda lugu jutustada, aga pärast hüpet vees hulpides küll värisesin. Adrenaliinilaks oli kõva. Kõva laks oli ka mu kätele, mida ma lolli peaga hüppe ajal laiali hoidsin. Pärast kuivades oli näha, kuidas nahale kuivasid soolakristallid.

Pärast sööki ja väikest jäätist sõitsime edasi, vaatasime horvaatide surnuaeda. Neil on lahkunute fotod hauakivi peal, samuti on nende hauad parajad mauseleumid: suurte kiviplaatidega kastid.

Edasi sõites oli autopõhja kolin tagasi ja seekord päris hullult. Pidasime bensiinijaamas kinni. Kui keegi blogilugejatest teab, mis võib järgmiste sümptomite põhjuseks olla, siis andke teada. Buss on automaatkäigukastiga Volkswagen Caravelle. Kolin ei ole ratta pöörlemise taktis, kuid tundub olevat kiirusest sõltuv. Millalgi "ravisime" kolinat nii, et lasime vabakäigul sõites gaasi ja siis nagu kadus kolksumine ära. Mootoriõli paistab korralikult olevat. Seisval autol oleme suutnud kolinat reprodutseerida põhja peale torudele kopudades, rooliga logistades.  Kolin kostub läbi terve bussi, kuid kolina allikas tundub olevat juhiistme all. Seisva mootoriga autot lükates kolinat ei suutnud tekitada, kuigi auto on kolisenud ka nii aeglaselt sõites. Kolin kostub meie jaoks täiesti juhuslikult ja kolinat saab "ravida" ka täiesti juhuslike võtetega, näiteks autot kiirendades, pidurdades...

Mingi hetk sai bensiinijaamas tšillimisest kõrini. Teadsime, et nüüd on liiga hilja kuhugi kämpasse saada. Sõitsime saarelt ära ja mööda mererannikut edasi. Kolin oli pääris hirmus, aga mingi hetk see lampi kadus ära lihtsalt.

Pidasime auto kuhugi mereäärsesse parklasse kinni ja sättisime end magama. Avastasime, et mugav on bussist teha magamisase nii, et visata keskmise rea iste taha pagassi ja panna tekkinud põrandale toppida kolm inimest.

Esmaspäev 13.08

Ärkasime, ujusime parkla all Vahemeres ja siis sõitsime kohe Plitvice järvede äärde. Parkimine oli seal hullumaja. Me otsisime parkimiskohta ca tund aega ja kogu aeg pidime kitsastel ja mägistel teedel autoga sõitma, samal ajal oli KOGU metsaalune autosid tihedalt täis pargitud. Mingi ime läbi saime õnneks auto pargitud ja kui me juba lõunasööki hakkasime sööma parkisid praktiliselt meie kõrvale eestlased. Nemad olid parkimist otsinud ainult 5 minutit. Nojah. S**t happens.

Plitvice rahvuspark on umbe äge koht. Nii sinine vesi, nii selge vesi, nii palju koski. Kui ma kunagi kevadel otsisin oma arvutile ilusaid desktop'i pilte, siis üks pilt oli ka Plitvice järvedest. Ma mõtlesin, et see pilt on fotošopitud. Ei ole, sellised värvid on seal päriselt. Hoidsin ka fotokat vee all, sain kaladest videoid teha.

Märgitud radadest kõrvale ei tohtinud astuda. Paljud eirasid seda keeldu, aga nägime ka ühte gruppi, kes jäi pargivalvurile vahele. Me nagu kuulsime, et neile määrati trahv 2000 kunat, mis on ca 250 eurot.  Suht karm värk.

Kohe matka alguses, kui me mööda laudteed käies lobisesime, siis järsku üks mees meie ees ütles aksendiga: "Oi, Eesti, tere tere". Tuli välja, et tema heledapäine tudruk on eestlane. Lühikese ajaga juba kolmas eestlane/eestlaste grupp, keda me reisi peal näinud oleme. Esimesed eestlased olid rahvatantsijad Leedu bensukas.

Matk kestis meil ca 5 tundi ja koos praamisõidu ja auto/rongisõiduga läbisime 17 km. Suht läbi olime. Ostsime pärast kohalikke kohupiimasaiu. Vääga õigesse kohta läksid.

Kui kämpa poole sõitsime, siis läks pimedaks. Mööda pisikest külavaheteed öösel sõita oli päris kõhe. Eriti kui mingi suur buss vastu tuli. Kurvidel oli näha, kui lähedal teeäärsed põõsad tegelikult autole on.

Ühel parkimisplatsil tõmbasime tee äärde ja vaatasime tähti. Triin harjutas tähtede pildistamist, mina nägin Skorpioni saba päris pikalt. Langevaid tähti nägime ka augustiööle kohaselt täitsa palju.

Sõidame kiirteed mööda kämpingu poole. Kolin on tagasi. Kui homme Sloveeniasse jõuame, siis oleme juba vähemalt Euroopa Liidus.

Pilte rahvuspargist. Pildid pole meie reisi ametliku fotograafi Triinu tehtud, seetõttu ei vastuta nende piltide tehnilise kvaliteedi üle. Tähendab, need on minu tehtud, ilmselt siis tegelt vastutan...

Rijekast

Laupäev 11.08.2012

Tundub, et on traditsiooniks saanud see, et saabume ööbimiskohta hilja öösel ja alles hommikul ärgates näeme, kui lahe meie ümbrus üldse on. Nii ka Bledis, kus hommikul kämpas ärgates olid ümberringi mäed ja ca 50 meetri kaugusel nii selge ja sinise veega järv, et täitsa tore oli silmaga vaadata. Kuna eelmine veetsime bussis, siis vahelduse mõttes Marisele, Triinule ja mulle täitsa meeldis telkida ja nautida kämpingu hüvesid (hommikust sooja dušši). Siirile, Margusele ja Märtenile meeldis eelmne öö bussis nii väga, et nad otsustasid seda korrata.

Hommikul hullasime päris kaua Bledi järves. Pilte sai ka tehtud.

Pärast veeprotseduure sõitsime Ljubljanasse, kus käisime šokolaadi poes, kus oli väga vinge valge šokolaadi pralineekommide assortii. Üks komm mingi hapuka suhkruga ümber oli üks parimaid šokolaadikomme, mis ma saanud olen.

Ljubljana kindlus oli vägev. Küllaltki pisike, aga see eest väga lahedalt korda tehtud. Õue sisse oli ehitatud põrandaid ja pisikesi käike ja nurgataguseid, neid oli põnev uurida. Kindlusemäest alla sõitsime gondliga. Turult ostsime värskeid viinamarju. Üks sort oli hapu, aga kui Eestis on viinamari hapu selle pärast, et ta on halvaks läinud, siis seal oli reaalselt hapu viinamarja sort. Söödav. Ja pärast magusamat viinamarja peale hammustada oli juba täitsa hea.

Magnetite müüjaga kauplesin, et saada Sloveenia euromünte, mõne sain ka. Mõned on veel puudu, kuna turiste on sel väikesel maal ikka väga palju. Veel kaklesin jäätisemüüjaga. Siis tahaks öelda, et kaklesin ka palvetajaritsikaga, aga tegelt seda ei teinud. Lasin tal lihtselt oma kintsu peal olla. Margus sai vaba voli mu jalga lähedalt pildistada ja ta kasutas seda kohe julgesti ära. Nojah..


Postojna koopad olid vägevad. Sai rongiga sõita ja audiogiidi mingist plastikplönnist kuulata. Postkaardi saatsin ka koopast kodututele füüsikutele. Lubasin ju. Seal ongi mingi maa-alune postkontor.

Sain terve päeva autoga mööda kitsaid teid sõita. Nüüd olemegi Rijekas Horvaatias Vahemere ääres. Üle lahe kostub mingi kalameeste möll ja homme peaks tulema rannapäev. Kastsin käe juba Vahemerre. Vesi oli soe.

Mõned pildid Austrias Grossglockneri mägiteelt:

Näha on meie halli bussi:

 Serpentiin:

Jugasid olid kõik mäeküljed täis:

Grossglockneri mägi ja liustik ja Euroopa kõrgeim parkimisplats. Vist (selle viimase tiitli kohta).

Bled'ist

Neljapäev

Täna pakkisime siis oma seksikas motellis oma asjad kokku ja panime bussi. Ise jalutasime Prahat avastama. Linn on täis (neo)barokki ja (neo)klassitsistlikku arhitektuuri. Vot. Beier tunneb mu üle nüüd uhkust, et ma seda mainisin. Igaljuhul meil läks linna jalutamiseks tund aega ja minul oli kogu aeg midagi vaadata.

Praha vanalinna avastamine algas meil munitsipaalhoone juurest. Seda oli kohe näha ja tunda, kuna normaalselt enam kõndida ei saanud. Linn oli paksult turiste täis. Vaat et hullem kui Tallinna vanalinnas. Munitsipaalhoone ise (kontsertimaja) oli uhke.

Ühed keelpillidega tänavamuusikud mängisid paar sammu munitsipaalhoonest edasi polkat. Meie reisirahvast neli on rahvatantsijad. Loomulikult läksid Triin ja Märten tantsima. Ülejäänud turistid, kes seal olid, said endale veel pildi- ja videomaterjali. Triin ja Märten said pärast aplausi osaliseks.

Külastasime piinamuuseumi. Mõtlesime, et see läheb "50 Shades of Grey" teemaga kokku. Ei, pigem mitte. Pigem oli see "Game of Thrones"'i teemasse. Jõhker värk, mis kunagi inimestega tehti. Kui inimest venitada, siis ta võib pikeneda kuni 30 cm ja kõige valusam on seal see, kui lihased pingele järgi annavad ja katki lähevad.

Ostsin oma reisi esimese suveniiri: külmkapi magnetite kogu sai täiendust. Nägime kuldset Porschet. Päris uhke värk. Vanu, ca kahekümnendate-kolmekümnendate ajastu autosid. Meelde tuli Woody Alleni "Midnight in Paris". Autod ja majad olid nagu täpselt sealt filmist. Käisime hiinakas söömas. Päris ehe värk oli seal. Asiaadid pidasid kohta, enamus kliente olid asiaadid ja toit oli nii vürtsine, et tegi kohe lõõrid lahti.

Majad on küll Prahas ilusad. Meie liikumiskiirus oli nullilähedane ja ma oleks veelgi aeglasemalt liikunud ja maju imetlenud. Nii palju reljeefseid kaunistusi ja kui neid ei ole, siis on lihtsalt majadele ilusad ornamendid peale maalitud. Praha toomkirik oli täiega lahe. Peened ornamendid, veesülitid, gooti katedraali roided...

Tagasi hosteli juurde tulime metrooga. Mina istusin siis rooli ja üritasin GPS'i järgi linnast välja sõita. No ei tahtnud üldse välja tulla. Mitu korda keerasin valest kohast ära. Häbiii...

Kiirteel oli juba mõnusam sõita. Eriti Saksamaa kiirteel, kus leidub selliseid liiklusmärke, et "Vabandust, teetööd on. Sõitke hetkel ainult 120 km/h". No eks me siis sõitsime ainult 120ga.

Mingid veidrad taimed kasvasid Baierimaal kiirtee ääres. Me ei suutnud otsustada, mis need on. Tundusid nagu viinamarjad, aga viinapuud ei kasva niimoodi pikaks tõmmatuna . Tõmbasimegi siis Autobahnilt kõrvale Wolnzachi linnakesse ja saksa paar ütles meile humalataimede muuseumi juures, et just humalataimed see veider malts ongi. WIN!!! Oleme õigel maal. Tundus tore mõte siis selles humalatailmede võsas üksteist joostes taga ajada. Seda me siis tegime ja ma ikka lõpetasin käpuli mulla sees jalad porised. Aga ilgelt lõbus oli.

Münchenisse jõudsime ca kolmveerand 10. Läksime siis jalutama. Pm käisime katuseid mööda, sest kui nägime, et oi, sealt paistab huvitav torn, siis sinna me läksimegi. Jalutasime ühest kangialusest sisse, hulluromantiline restoran oli ja gooti ornamentidega hoone oli ümberringi. Jalutasime siis järgmisest kangialusest välja ja oiiiii.. Tuli välja, et see oli Müncheni raehoone. Gooti stiilis hoone oli nii ilus, et see oli sama kena kui Praha toomkirik. Umbe äge koht.

Üritasime veel kauneid hooneid leida, aga Müncheni vanalinn on kuidagi killustunud. Ilus, kuid Praha oli kuidagi kompaktsem ja vanem. Tagasiteel vaatasime, et ühes kohas on muusika ja hästi palju lõbusaid inimesi. Tuli välja, et see oli õllekas, mis meenutas natuke päris palju Püssirohukeldrit. Astusime sisse ja uskumatu aga tõsi, me hakkasime õltsi jooma. Mina ja Siiri ka. Tuleb välja, et mulle meeldib tume õlu.

Pärast lõbusat tagasiteed (Margus otsustas, et ta peab Triinu õlal kandma ja me tegime Siiriga "Preilid Palmses" kõnnakut) avastasin ma, et mu õlakott rahakoti ja telefoniga on kadunud. Enda kanaks sõimamine ei aidanud. Pidime õllekasse tagasi minema. Jumal tänatud, et seal on kiired ja ausad teenindajaneiud, sest pärast vestlust ühe veits üleoleva teenindajaga sain ma oma koti kätte. OMG, mul vedas.

Mõned mõtted:
Minu jaoks on siin reisil kaks Marist. Ma lihtsalt kutsun Triinu kogu aeg Mariseks. Häbiiii...
Siiri loeb täiega "50 Shades oh Grey"d.
Auto armatuurlaual on oks humalat ja tagaaknal silt "Men at work" veits siivutu pildiga.
Leidsin onu Madise šokolaadi-rosinakommid. Need ei pea ju kuumale vastu ja me sööme need ära.
Märteni GPS, meie suur juht ja jumal on lootusetult aeglane.
Autobahn on müstiline ja lahe koht.
Agnes kipub veits õllese ja väsinud peaga liiiga pikki postitusi tegema.
Münchenis leiab juba palmikesi kasvamas ja kell 12 õhtul oli seal 19 kraadi sooja.
Tahtsin juba varem mainida: Schengeni liidu tõttu on lahe vaadata unustatud piiripunkte. Mõnedest on tee mööda ehitatud, mõnes tuleb kuidagi veidralt unustatud ja lagunevatest putkadest mööda sõita.
Austria mägede varjud kuuvalguses. Ise sõidame kuskil sügaval orus kämpa poole.


Reede 10.08

Selleks ajaks kui eestlased Austrias Michelnhofi kämpingusse jõudsid, oli kell juba kaks öösel. Ehk siis kõik juba magasid ja sisse me ei saanud. Mis siis ikka teha kui edasi sõita ja autole hea parkimiskoht leida. Fieberbrunni Spar'i parklasse me siis keerasime ja sättisime ennast autosse magama. Olin bussi põrandal esiistmete taga, nii et need mulle katusena peale vajusid. Suht koobas, aga kell kolm öösel enam ei huvita, kuhu sa magama saad. Kõigil oli hea uni välja arvatud Triinul, kes magas keskmise lühikese istme peal.

Hommikul avastasime, kui lahedate mägede vahele me öösel sõitnud olime ja päris mõnus oli minna auto kõrval asuvasse poodi vetsu, siis sealt kohvikust osta endale lahkete ja naeratavate tädide käest saia ja siis autosse priimusel valmistatud kaerahelbeputru sööma.

Sõitsime Grossglockneri mägiteele. Mineeee kui ägedad mäed. Ma tegin niii palju pilte. Täiega fännan mägesid. Enamus ajast sõitis Märten, kuid ma sain ka mööda serpentiini sõita. Auto vaata et pidas vastu, kuigi vahepeal hirmutas küll siduri ja piduri hais ära. Mitu korda tegime peatusi, et lihtsalt pidurid maha jahtuksid. Ja looomulikult tegime ka neid peatusi, kus lihtsalt vaatasime langevaid koski, liustikke... Tantsisime mööduvatele bussidele kankaani, pidasime veesõda, ehmatasime autoga mööda sõites üles väntavaid jalgrattureid.

Aega kulus palju. Loodus on Austrias imeilus. Alpi aasad, mägiojad, serpentiinis maantee, grupipildid. Maantee läks mõnikord nii järsult üles, et mul oli täitsa hirm ja natuke bussist kahju ka. Buss liikus 30-40 km/h ja pöörded olid sama kõrged kui Autobahnil 130 km/h sõites. Suht hull värk.


Nagu lubatud, käisime Villachis erootikafestivalil. Alguses läks tükk aega, et seda üles leida. See oli kusagil veidras kohas linna ääres mingis kahtlases väikeses tennisehallis. Sissepääs oli 20 eurot inimese pealt. Seda meist keegi maksta ei kavatsenud aga kohta vaadata võis ju ikka. Ma siis mõtlesin, et teen sellele tennisehallile ringi peale, vaatan kui suur see on. Halli tagaotsas oli aga suur uks lahti, kus siis suitsetajad värsket õhku hingamas käisid. Tegin näo nagu omaks kohta ja jalutasin tuima sisse. Teised tulid ka kohe järgi. Erootikafestival oli mess nagu mess ikka. Ainult et nii palju eri värvi ja erinevates suurustes dildosid pole ma veel näinud. Kuna sissepääsu me ei maksnud, siis mõtlesime, et ainult tasuta saadud ajakirjade ja tulesüütajatega ei saa lahkuda ja kuna "50 Shades of Grey" on teemaks, siis ostsime sealt ühe piitsa kah. Lihtsalt niisama.

Oli suur tahtmine vähemalt seekord õigeks ajaks kämpasse jõuda. Sellele unistusele andis jalaga näkku aga ulmeummik, mis Austria-Sloveenia tunnelis oli. Meie õnneks seisime tunnelist väljas. Oma aega otsustasid Siiri, Margus ja Märten veeta kiirteel nuudleid keetes ja boombox'iga tümakat kuulates. Olime autode vahel jalutajatele vaatamisväärsus. Minu sisemisele kontrollfriigile see väga ei meeldinud. Nii ma siis keksisin seal närviliselt ja pinisesin, et tuleme nüüd autosse ja tuleme nüüd autosse. Aga lahe kogemus oli see pooletunnine ummik ikkagi. Nüüd väikese hilinemisega ikkagi Sloveenias järve ääres kämpas.

Arvuti aku saab tühjaks.

Prahast

Kolmapäev 8.08

Kordan: Poola teed on igavad. Neile meeldib põhimaanteid läbi iga väikese linna viia ja siis öelda, et seal tohib sõita 50 km/h. Mõned kiirteed on ka, aga need on tavaliselt remondis. Sõitsin täna 140 km mööda remondis olevat kiirteed, ehk siis 60-80 km/h. Tegelt oli teine suund minu terava füüsikupilgu järgi ka sõidetav. Pagana kilplased.

Peatusi tegime ka. Näiteks tegime ühes McDonaldsis ka peatuse. Oh ei, me ei rikkunud oma tervist õudsete burgeritega, vaid tegime hoopis sealses parklas ise oma makarone hakklihaga. Salatit tegime ka. Tomateid pesime loomulikult kõnealuse mäki parklas. Samas parklas saime endale ka ühe sõbra: mingi täiesti umbkeelne poolakas tuli meie kõrvale naeratama. Suht veider oli. Jube, kuidas see poola noormees oli niiiii umbkeelne, kui üldse olla võib.

Enivei, kui olime Poolast läbi ja Märten ostis piirilinnast teemaksuloakleepsu ja Siiri magas autos, avastasin ma natuke eemalt ühe kanali ilusate sildadega. Jooksime Marise, Triinu ja Margusega sillani ja meenutasime Marisega Treffneri trepijookse. Pilti tegime ka. Poola-Tšehhi piiri juures olevad mäed on lahedad. Majad on ka lahedad.

Prahas jõudsime meie hostelisse. Hostel on... hmmm.. ei oskagi selle kohta mingit iseloomustavat sõna leida. Ta on odav. Voodid on väga mugavad. Meeste-naiste wc on põhimõtteliselt samas ruumis, aint erinevad kabiinid. Lukke kabiinidel ees ei ole. Peaaegu et kõlbab, eks? Aint et meeste-naiste duširuumid on ka pm samas ruumis. Naiste "dušikabiinid" on lihtsalt siis meeste kabiinide taga koridorikäänu taga. Küll homme pilti teen. Hostel äge: tädidel on oma koerakesed kaasas, rekkamehed üritavad ära arvata, mis keeles me räägime, mingeid skeiteripoisse nägin ka.

Mõtteid:

• Nilbikutele kohaselt on meil "50 Shades of Grey" teemaks. Kõik meie 6-liikmelisest seltskonnast on nüüdseks seda raamatut lugenud või lugema hakanud.
• Samuti on meie 6-liikmelises seltskonnas hunnik tähenärijaid. 
• Meil on kaasas parmupillid, suupill, kitarr, viiul. Poola teed möödusid natuke musitseerides ja lauldes.

Maris laulab:

Tšehhi silla pääl Marguse ja Marisega: 

Varssavist

Esmaspäev 6.08

Eile sõitsime Tallinnas ringi ja korjasime varustust ja inimesi peale. Ma olen Tallinnas autoga ise ringi sõitnud vähem kordi kui mu käel sõrmi on, nii et mulle oli see küllaltki "huvitav" kogemus. Igasuguseid asju läks ka eile valesti, algas sellega, et ma unustasin telgi  hommikul  auto peale panna. Nii see sinna onu juurde jäi. Õnneks sai Triinult varutelgi. Siiri  suutis oma pangakaardi jätta pangaautomaati, mis oli ühes paljudes Selverites, mida me eile külastasime. Pangakaardi peal oli sadu eurosid reisi jaoks ette makstud raha. Suht kehvasti oleks läinud, kuid õnneks on maailmas veel häid inimesi ja kui me poodi tagasi läksime, siis sai Siiri  kaardi infoletist kätte.

Ööbisime Siiri maakodus Mõisakülas.

Teisipäev 7.08

Läbi Poola on igav sõita, lihtsalt, et see kohe algusest peale teada oleks.  Loomulikult on huvitav vaadata, kuidas Siiri veokijuhte sõimab, aga that's about it.  Tänasest päevast oli meeldejääv seik see, kus seisime suvas Poola linna eelses ummikus ja Margus tahtis põiele minna. Noh, eks ta siis läks, ega see meid ei takistanud autoga juba edasi sõitmast.  Ja siis kui Margus plätad näpus meile järgi sprintis, ega me siis oma naeru tagasi ei hoidnud. Ka teiste ummikusseisjate meel sai lahutatud.

Iga natukese aja tagant teeme bensukates pissipeatusi. Kangestunud liikmeid raputame lahti energilise tantsuga . "Lion sleeps tonight" on päris mõnus lugu, mida sel puhul kasutada.

Kui ühes Leedu bensuka avara platsi peal harjutasime bussiga parkimist, siis tegime Siiriga ka mõned hundirattad. Lihtsalt niisama. A ja parkimist harjutasime selle pärast, et suhtumist "et las olla kaks kohta kõrval eksimisruumi" ei saa ilmselt lõunamaal kitsastes oludes rakendada.

Muidu sadas Mõisakülast kuni Poola piirini paduvihma. Kojamehed said kõva vatti. Päikest nägime korraks alles Leedus, kui tegime söögipeatuse. Seal söögikohas peatus ka bussitäis eestlasi. Loomulikult. Ja loomulikult oli seal meile tuttavaid inimesi. Ehk siis Siiri sai teada, et Austrias peetakse ühes linnas erootikafestivali. Mis te arvate, kust üks bussitäis nilbikuid läbi läheb?

Täna (teisipäeval) ööbime Varssavis tuttavate juures. Loodetavasti on seal interwebsi ühendus ja ma saan selle postituse  koos mõne pildiga üles laadida. Ja Kanteri võistluse tulemusi tahaks ka teada saada.

Nilbeid nalju ning pildi- ja videomaterjali on meie lühikese reisi jooksul tekkinud juba üksjagu ja see on kõik selle pärast, et läbi Poola on igav sõita.

Kolmapäev 8.08

Oleme oma poola tuttavate tuttavate juures Varssavis. Siiri õpib praegu poola iiri tantsu meistri Grigori käest tantsusammme. Beata näitas just Marisele oma kunstiteoseid. Triin teeb pilti, Märten filmib, mina blogin ja Margus on niisama lahe.  Ja mingit liiki haugas Riko vaatab toanurgas. Käisime Tescos kell 12 öösel, sõitsime kiirteedel ühte ringi kaks korda ja kell on praegu pool neli hommikul. Kell 6.45 peame üles tõusma, et Prahasse jõuda. 

Aga kuna vinged pildid on kõik Triinu fotokas, siis siin on teile üks Riko.

Alustuseks

Uhh, kui veider on kogu ilmale midagi suurt nüüd pajatama hakata. Ega see, mis ma räägiksin nii suur ei olegi. Lihtsalt midagi mu tegemistest ja muljetest. Alati olen mõelnud, et mis tunne oleks blogi pidada. Homme algav (tegelikult juba täna) Horvaatia reis oli siis viimaseks piisaks karikasse ja siin on nüüd minu panus üleilmsesse infomürasse.

Minu ettevalmistused reisiks olid väga põhjalikud: lõunamaa päikese vastu tuleb end kaitsta profülaktilise päevituskuuriga näiteks Pärnus. Oli äge ilm, ägedad inimesed ja eriti veider oli näha jumekaid füüsikuid. Kuidagi harjumatu on näha enda kursakaaslasi väljaspool Tähe-4 maja merevees hullamas. Ehk siis Horvaatiasse pakkimisega alustasin alles pühapäeval ja muud ettevalmistused reisiks on senimaani hõlmanud ainult oma onu Madise käest tema bussi küsimist koos igasuguste paberitega ja 5,5-tunnise reisimuusika pleilisti koostamist.

Terve suve olen oodanud seda reisi. Suve alguse poole tundus see kuidagi kauge ja kättesaamatuna, nüüd on veider mõelda, et juba paari päeva pärast olen kusagil Eurotripil. Reisile läheme kuuekesi (Siiri, Märten, Margus, Triin ja Maris) mu onu bussiga. Suht lahke onu on mul minu meelest, kes lubab kambal noortel pm Ida-Euroopasse sõitma minna oma bussiga, mida ta kasutab oma perele elatise teenimiseks. Tõsiselt loodan, et toome selle bussi tervelt tagasi. Igaljuhul esimeseks katsumuseks on homme (tegelt juba täna) ülejäänud reisiseltskond Tallinnast peale võtta. Ehk mul on suurepärane võimalus oma autojuhioskusi arendada Tallinna linnas, kus on n+1 tee-ehitust ja i*8 arv (PALJU) uusi bussiridasid. Hmh, meie kaheksakohalisega vist nendel bussiridadel sõita ei tohi?

Homse õhtu lõpetame siis Siiri juures Mõisakülas ja sealt alustame teisipäeva hommikul sõitu juba Poola suunas.

Ja et jutt liiga Horvaatia-teemaline ei ole, siis minu kutsa Süsi sai laupäeval 11-aastaseks.

Mõned mõtted:

• Pikka jutustavat värki on ikka raske küll kirjutada kui viimane selline katsumus oli lõpukirjand 2010 aasta aprillis.
• Eks see blogi ole ka Euroopa vaba interveebsi olemasolu kindlaks tegemine. Ses mõttes, et vaatab kus põnevas kohas veel kirjutada saab.
• Heh, feil oleks, kui järgmine postitus tuleks Eestist.
• Meie esialgne marsruut, mis sai kunagi paika pandud ja nüüd on täiesti muutunud, sest me läheme Viinist läbi ja sugulusrahva Ungaris jätame seekord külastamata.
• Loodetavasti meie reisil ei juhtu seda.
• Doctor Who tuleva hooaja treiler oli umbelahe ja Portali mängimine paneb mul pea ringi käima.