Hetkel veereme mööda Eestimaa remondis maanteid Läti poole, lõppsihiks Rumeenia. Niisiis, viimane võimalus rääkida eelmise suve Itaalias käimisisest. Nimelt käisime empsi ja õega Alpides matkamas. Tegelikult kirjutasin sellest juba eelmisel sügisel väikese jutukese, aga see jäi erinevatel põhjustel avaldamata. Ehk siis eelmise sügise jutt:
Parco Nationale della Val Grande (maakeeli Suure Oru rahvuspark) on 150 ruutkilomeetri suurune kaitseala Itaalia põhjaosas, Šveitsi piiri lähedal. Park koosneb ca 2000 meetri kõrgustest Alpi aasadega tippudest ja metsastest orgudest nende vahel. Suuremad linnad, mis lähedal asuvad, on Domodossola ja Varese.
Plaanisime matka alustada pisikesest Premosello-Chiovenda linnakesest. Milaanost sinna otse rongi ei viinud. Pidime sõitma Domodossolasse (täiskasvanu pilet 10.5 €) ja sealt kohaliku väiksema rongiga Premosellosse. Teele jäi ka väike Vogogna oma kindlusega, millest otsustasime ka läbi „hüpata“. Kui Milaano üllatas oma räpasusega ja kerjustega, siis ma pole puhtamaid ja armsamaid linnu enne näinud, kui Itaalia Alpides. Vogogna kitsad pisikeste kividega sillutatud tänavad (mis on tavaliselt sama suure nurga all, kui Tartu Lossi tänav), kivikatused, ümbritsevad mäed… Kuna Itaalia õitseaeg ja renessanss käisid käsikäes, siis olid enamus maju 14.-16. sajandist. Kusjuures, see imeline linn oli inimestest praktiliselt tühi.
Esialgne kultuuriprogramm läbitud, tuli pärastlõunal lõpuks oma 15-kilosed seljakotid haarata ja hakata mööda mäge ülespoole vantsima. Tahtsime selle õhtuga kolmekümnekraadises leitsakus 300 meetrit merepinnast veel 1200 meetrit kõrgemale minna. Lameda Eestiga harjunud maarahvas ei oska ette kujutada mägiradade seisukorda, ega kiirust raskete seljakottidega liikumisel. Matkarajad pidid olema tähistatud ja kaardile, mille Itaaliast kuid varem tellisime, oli ka märgitud radade raskusastmed. Mõtlesime ülbelt, et ju me kanged Ida-Euroopa raskustega harjunud sportlased saame Vana-Euroopa hellikutele mõeldud radadega lõdvalt hakkama. Oi, kui valesti me arvasime. Rajad olid kitsad ja tõusunurk tundus esialgu ulmeline. Lisaks see Lõuna-Euroopa päike! Rada tundus nagu loksuvatele kividega ehitatud väga järsk trepp ja seda me siis kõndisime tundide viisi, muidugi iga 15 minuti tagant puhates.
Val Grandes on matkaradadele iga natukese aja tagant ehitatud ööbimiseks sobilikke maju. Meenutavad nad oma lihtsuselt RMK matkamaju. Majad on kahekorruselised, kus alumisel korrusel on pliit, avalikuks kasutamiseks mõeldud potid-pannid ja söögilaud, ülemisel korrusel põrand, kuhu matkajad saavad oma madratsi lahti lüüa. Majad on varustatud küttepuudega, mõned isegi päikesepaneelidega ja on kõigile tasuta. Pargis ei tähistatud vahemaid majadeni mitte kilomeetrites, vaid matkamiseks kuluvas ajas. Meil kulus enamasti kaks korda rohkem aega, kui tulpadel märgitud, aga see oli osaliselt tingitud rasketest seljakottidest. Kuna me ei teadnud, et need hütid nii mugavad on, olime igaks juhuks kaasa vedanud oma potid-pannid ja kaks priimust.
Kuna me olime nii aeglased, siis kohta, kus me esimesel ööl ööbida plaanisime, me muidugi ei jõudnud. Selle asemel leidsime koha Alpe di Lut kiriku kõrval külamaja terrassil. Olime seal küll üksi. Öö oli täis hääli.Kokku ööbisime pargis neli ööd.
See matk oli imeline. Meil vedas ilmaga. Kogu aeg oli lühikeste-käiste-ilm (kuigi paar päeva enne ja pärast meie sealolekut oli väga külm ja märg). Ainult õhtul tuli soojemad riided välja otsida. Vaated olid imelised. Vett ei pidanud suurte kanistritega seljas tassima, kuna iga natukese aja tagant kohtas rada klaari ja jääkülma veega mägioja või kaevu. Rajad olid piisavalt rasked, et kunagi ei hakanud igav. Inimesed olid sõbralikud ja jutualtid. Enamus matkajatest olid šveitslased ja sakslased, kuigi kohtasime ka poolakaid ja loomulikult itaallasi. Kõik olid üllatunud, et ka eestlased on selle koha üles leidnud. Tundus, et see park on nagu kohalike matkajate väike saladus, sest et inimesi oli seal tõesti vähe.
Pargi äärealadel nägime paari mägiküla, milles oli maksimaalselt kaks majapidamist. Nendesse mägiküladesse autoteesid ja elektriliine ei viinud. Neid triviaalseid tsivilisatsioonihüvesid asendasid eeslid ja päikesepaneelid. Pargis püsielanikke polnud näha, kuigi teistelt matkajatelt kuulsime jutte kellestki, kes oli kaks aastat pargis aeg-ajalt hütist hütti liikudes elanud.
Alpe Scaredis (1842 meetrit merepinnast) ööbisime kaks ööd järjest. Ühel päeval jätsime oma kodinad hütti ja läksime ründama kõige raskema markeeringuga rada, mis kulges mööda 2000 meetri kõrguseid tippe. Kui me nendele harjadele jõudsime, ei julgenud me isegi esialgu püsti seista. Lihtsalt vaatasime orgu, kust me tulime, teist orgu, kust tuli pilv, ja silmapiiri, kus kõrgusid lumised tipud. Need mäed asusid meist ca 50 km kaugusel ja nendest kõrgeim oli Monte Rosa (4634 m), mis on kõrguselt teine tipp Alpides. Kuulda ei olnud ei putukaid ega linde. Natuke kostus 300 meetrit allpool olevate koskede kohinat. Tundus nagu me oleksime maailma katusel. Seda rada ei soovita rännata kogenematutel seljakottidega mägimatkajatel. Aeg-ajalt pidi kõigi jäsemetega mäe külge klammerduma, et mitte alla pudeneda, või hääästi ettevaatlikult tasakesti üle nurga all oleva libeda lumevälja minema.
Tagasi tsivilisatsiooni saime pargi ääres asuvast linnakesest rongiga. Loodan, et me väga seal ei haisenud ja kohalikke ei häirinud. Domodossolas saime ka ühe öö ringi vaadata. Selline melu, iga tänavanurga peal gelateriad, kus üks jäätisepall maksis 1 euro, kitsad renessanssiaegsed tänavad, sume lõunamaa õhtu. Järgmisel päeval saatsime õega empsi Šveitsi orienteerumise mitmepäevajooksule keskeakriisi ravimit otsima (tähendab, täiega kade olin) ja ise läksime Milaanosse üheks päevaks turistima. Suht feil oli odavate Ida-Euroopa turistiriiete ja katkiste kingadega käia maailma ühes moepealinnas Armani butiigis, kus oli rohkem teenindajaid kui kliente.
Saime käia gooti stiilis katedraali katusel ja näha lähemalt ülidetailseid nikerdusi, näha maja, kus oli da Vinci "Püha õhtusöömaaeg" (sisse loomulikult ei saanud, kuna selleks oli vaja aeg bronnida), muuseumis da Vinci muid sirgeldusi, saime mustlastelt ja Aafrika immigrantidelt üle ja muidu linna nautida. Mõnus.
Olen seda reisi terve talve meenutanud. Loodan, et täna hakkanud Rumeeniareisist tuleb samasugune ülilahe seiklus.
Pilte lisan kusagil normaalses wifis. Muidu saab Itaaliareisi pilte näha mu FBs.
