Mir ist kalt.. So kalt.. Ei, tegelt mitte!

Kuulsin, et Eestis on jahedaks läinud. Eks ma siis too uudiseid Rumeeniast, kus me oleme sunnitud siestat pidama, kuna väljas on 36 kraadi... Hahahaa! Tegelikult pean kahjutundega tõdema, et oleme juba vaikselt tagasiteel. Peagi oleme ka meie Maarjamaa külmas rüpes tagasi.

Laupäeva õhtul sõitsime Bukarestist Musta mere äärde Constantasse. Bukarestis viibisime nii vähe aega, kuna esimest korda vedas booking.com meid alt: Bukarestis oleva korteri omanik, mille me üürinud olime, ei vastanud lihtsalt meie kõnedele ja me ei saanud võtmeid kätte. Õhtul hilja suundusime siis Constantasse, kus leidsime ühe veits rohkem eraldi oleva parkla ja nii me siis kuuekesi bussis ööbisime.

Ma arvan, et minul oli kogemata kõige mugavam koht: väike põrandapragu viimase kahe istmerea vahel. Ma sain ennast natuke sirgugi lükata. Teised küll imestasid, et kuidas ma sinna ära mahtusin, aga ma olen kitsamates kohtadeski ööbinud.

Ainuke sääsk, keda ma olen kogu Rumeeniareisi vältel näinud, leidis öösel mingil imekombel tee meie autosse ja sõi meid (mul on endiselt kätel ja näos sellest punaseid plekke). Hommikul tuli mingi rehepapp aknale koputama ja vanu parkimispileteid müüma ("Parking! Parking! Ten lei, ten lei!"), aga me suutsime ta ära hirmutada. Ei tea, kumba ta rohkem kartis: bussitäit suuri põhjamaalasi, või seda, et me talt ametlikke pabereid näha küsisime. Me olime enne ametlikke paberitega onusid näinud küll pileteid müümas ja seepärast me julgesimegi talle vastu astuda.

Constanta Mamaia rand on nagu Ida-Euroopa Miami Beach. See on hotelle, erarandu ja hotellide tasulisi lamamistoole täis. Üürisime kaheks päevaks kitsa korteri, mis asus Mustamäed meenutavas rajoonis. Parkimisega oli seal veel kitsam. Korteri omanikul oli vist mingi erateema lilla värvi ja kasside ja lillede kleepsudega. Õhh, kui palju seda oli. Väiksemat kööki pole ka mu silmad veel näinud, kui seal oli ja vannitoas oli dušivee äravool suunatud kraanikausi kapi alla. Koridori põrandakate lainetas ja korteri kahel kraanil kolmest oli külm ja kuum vesi ära vahetatud. Aga me virisesime minimaalselt.

Esimesel päeval Constantas oli rannas natuke jahe ja ma ei tahtnud kohe ujumisriiete väele end võtta nagu teised tegid. See oli viga. Päikest oli natuke pilvekihi tagant näha ja see suutis mulle sääre peale ilusa sirge randiga punased põlvikud anda. Väga salakaval päike. Kuna ma ei ole kõige korralikum inimene ja päikesekreemiga jampsimine tundub mulle kole tüütu, siis järgmise paari päevaga, kui me Musta mere ääres olime, ei saanud ma mitte ilusa kuldpruuni jume, vaid läksin igalt poolt punaselaiguliseks. Vastavalt sellele, kui palju ja kui paksult ma kusagilt end päikesekreemiga määrinud olin.

Constantas olime kaks ööd ja saime kolmel päeval rannas käia. Vesi oli jahe, nagu suvine Läänemeri. Iga päevaga läks aina palavamaks, nii et lõpuks oli väga mõnus end 35 kraadise õhu käest jahutamas käia. Leidub ka avalikke randu ja need olid väga mõnusad. Käisime vanalinnas ja promenaadil jalutamas (väikese navigeerimisvea tõttu jõudsime ka väga kahtlast lagunenud sadama- ja tööstushoonete rajooni külastada), jõime tripadvisory poolt soovitatud kõrtsis kokteile (umbe hääd) ja sõime tripadvisory soovitatud pubis mereande (1,1 kg taldrik kolme inimese kohta. Jõhker!).

Teisipäeva õhtuks jõudsime Transilvaania mägededse tagasi. Azuga lähedal orus Bustenis mäe jalamil oli üks kaunemaid hotelle, mida me Rumeenias näinud oleme. Ilus, nunnu, igal toal rõdu suurepärase vaatega. Selle vaateni pidi meie buss mööda kitsast külavaheteed otse mäkke ronima. Tunned, kuidas ebamugavalt suur osa su keharaskusest toetub bussis seljatoele, mitte istmele. Ränk!

Vaade mägedele pani mu vere kihama ja õhtul läksime Mariega veel jalutama. Metsavahetee viis serpentiinis mäe otsa. Tippu me ei jõudnud, hämaraks läks. Lõpus oli piisavalt jube, et me ehmusime iga linnu ja varju peale.

Me joome iga järgneva päevaga Rumeenias järjest rohkem veini. Seetõttu polnud üldse ime, et kolmapäeval alustasime päeva paari pokaali vahuveiniga. Tegelikult me pole nii jubedad alkohoolikud, lihtsalt olime jõudnud veinimõisa. Tuur oli lühike ja huvitav. Tuuri tegeva onu inglisekeelne sõnavara oli hea, grammatika oli väga kehv, aga aru sai ilusasti. Nad lasevad oma veinikeldrites seinadel ja lagedel hallitusel vohada, kuna see seob õhus oleva liigse niiskuse. Kelder asub 950 m kõrgusel merepinnast ja talviti võib seal temperatuur langeda isegi -20 kraadini.

Me ei olnud päris kindlad, kus me kolmapäeva õhtul ööbime. Johanna teadis, et Alba Iulias on huvitav tsitadell, mida tasub vaadata. Tasus küll! Kindlustus on enamus pärit 18ndast sajandist ja on praegu suurepäraselt korda tehtud. Kõnniteed, purskkaevud, kujud, kohvikud, salapärased nurgad nii kindlustusmüüridel kui ka vallikraavis. Ajalooline linnak tsitadellis oli piisavalt suur, et seda tasus jalgratastega uurida. Rentisime endale 4 lei (1 euro) eest tunniks ajaks jalgrattad ja nii me siis tuhisesime soojas suveõhtus mööda tsitadelli. Suurepärane elamus! Korterid, kus me ööbisime, oli Eesti lipp akna peal, kuna omanik rääkis, et eelmisel suvel olid seal eestlased ööbinud ja neile oli seal nii meeldinud, et jätsidki oma väikese lipukese sinna.

Kuuma ja külma õhumassi segunemispiirkonnas sajab palju vihma ja kuna me oleme praegu Rumeenia kuumust seljataha jätmas, siis eks me buss saab praegu paraja pesu. Mardi ostetud kohalikul telefonikontol on veel gigabait andmesidet järel nii me seda usinalt siin kulutame. Viimased Rumeeniamuljed koos paari(kümne) pildiga juba kodumaalt!

Elu ilma netita

Košice oli väga ilus linn. Suuruselt Slovakkia teine linn, ülikooli(de)ga nagu Tartugi. Üürisime üheks ööks väikese korteri, et reisiväsimus välja magada. Korterite üürimine on üleüldse väga mugav värk.

Järgmisel hommikul otsustasimegi reisi esimese turistimise teha. Kena väike linnake muusikalise purskkaevu ja legokatusega lossiga.

Ungaris oli probleem. Ilusad suured mureliväljad! Oi kuidas tuli isu raksu minna, aga kuna Riho oli roolis ja teda ei kottinud, siis tegime ainukese peatuse tanklas, kus tüdrukud said kempsus käia.

Sõitsime mööda väikeseid külavaheteid, kuna kiirteemaksu ei tahtnud Ungaris maksta. Õhtul jõudsime juba Rumeeniasse Turda linna. Seal saime esimese kultuurišoki. Olime eelnevalt booking.com'is kinni pannud ühe odavama hotellitoa 40 euro eest kuue inimese jaoks. Öösel jõudsime kohale ja ümbrus nägi välja nagu Maardu: lagunenud tööstushooned, hulkuvad koerad ja katkised teed. Hotell oli aga üliilus. Eraldi aia sees, kõik ülipuhas, suured peosaalid, teisi külastajaid ei näinud. Nii et need mustad ja porised jäljed, mis me sinna marmorpõrandale jätsime PIDID olema meie omad. Veits mark oli, aga hommikusöök oli ülihea.

Salina Turda on Turda linnas asuv vana soolakaevandus, mis on nüüd turismimagnetiks muudetud. Suurepärane koht. 60-meetrised kaevanduskoopad, maa-alused soolajärved, kus sai paadiga sõita... Nii lahe. Tõeline elamus.

Õhtuks jõudsime Sibiusse, kus vaatasime natuke ringi ja siis läksime üüritud korterisse. Siiani kõige parem koht, kus olnud oleme. Kõigi mugavustega, suurepärase wifiga. Tellisime koju pitsat. Me ei saanud päris täpselt netileheküljelt aru, mida tähendas pitsa suuruse juures 40x60 cm, aga seda see tähendaski. Tellisime kolm ülisuurt ristkülikusuurust pitsat, mis olid imehead ja mida nähes me ei uskunud, et me suudaks need ära süüa. Aga suutsime küll. Hää pitsa jaoks tasub oma magu venitada.

Esmaspäeval alustasime oma mäematkaga. Matkamine oli põhiline asi, miks see retk üldse ette sai võetud. Transilvaanias on Fagaraši mäestik, mille paljud tipud on üle 2000 m kõrgused ja üle nende tippude ja harjade lähevad matkarajad. Plaan oli teha kahe ööbimisega matk, kus Meelis ja Johanna jätavad ülejäänud ühes kohas matkama, vaatavad bussiga samal ajal ümbruskonnas ringi ja meie matkame Victoriast Transfagarašani maanteele, kus nad meid uuesti peale võtavad.

See matk oli suurepärane. Me olime 90% ajast üle 2000 meetri kõrgusel. Võrreldes minu eelmise aasta Itaalia matkaga olid rajad ja ilm palju raskemad. Me saime tuult ja vihma ja päikest. Pidime telgis ööbima, kuna matkaonne oli vähe ja need olid väga rotid. Pilve ja udu oli palju, aga ka see oli elamus, kuna sa teadsid, et sa kõnnid kuristiku serval, aga sa ei näinud kuhu sa kukkuda võid. Iga natukese aja tagant vaade avanes ja siis olime nagu Aasia turistid ja klõpsutasime sajaga oma aparaate.

Rajad olid kohati tõsiselt rasked. Nii paljudes kohtaded pidi neljakäpukil üles mäge ronima, kuna rada lihtsalt läks kaljuservast üles. Või hoopis mööda lumeseina, kuna lumi polnud paljudes kohtades veel ära jõudnud sulada. Marie tuli matkale, arvates et see on suva lebo matkamine, mida saab sandaalides teha. Matkamisest sai kaljuronimine ja tõeline alpinism. Väga rasketes kohtades oli kaljudele ka ketid paigutatud, mida mööda sai end siis üles vinnata. Ja ketid olid tõesti paigutatud sinna, kus muud pidepunkti polnud ja sa pididki kogu oma raskusega (pluss 15-kilone seljakott) selle keti otsas rippuma. Nii et lisaks jalgadele said korraliku koormuse ka käed.

Päikest nägime vast tunni jagu, aga sellestki piisas, et minu nägu põles täiega ära. Ma jäin niiiiiii rahule selle matkaga. Kuigi ilm meid ei hellitanud, olid vaated vägevad ja rajad katsumusterohked ja põnevad. Sa tundsid, et su võimed pandi proovile ja sa said ometigi kõigega hakkama. Me võtsime ära Rumeenia kõrgeima tipu: 2560 meetrine Moldeveanu mägi. Selle kõrval oli paarkend meetrit madalam tipp, kuhu saime oma kotid jätta, nii et Moldeveanu saime ära võtta nii, et meil olid kaasas vaid kaamerad ja nussasai. Riho oli veel ka šampa salaja mäe otsa vedanud, nii et tipp sai väga pidulikult äta võetud.

Oma hääd kraami jagasime ühe umbkeelse sakslase ja tolle väga head inglise keelt rääkiva Rumeenia giidiga. See sakslane on vana mägimatkaja ja oli olnud ka Val Grandes kunagi käinud. Kui ta kuulis, et ma seal olin käinud ja et ma "ein bischen" saksa keelt räägin, hakkas ta omas keeles ja omas murrakus ja hästi kiiresti patrama nii et mina jõudsin ainult naeratada ja noogutada. Mitte kottigi ei saanud aru. Gaad!! Midagi Kilimandžarost jahus, aga kuidas ta oma jutuga sinna jõudis?!?

Kui Meelis ja Johanna meid külmast kangete ja haisvate lambakakaste kossidega üles korjasid, saime ka mööda Transfagarašani maanteed sõita. (Kusjuures, seda maanteed sõitsid ka Top Geari tüübid ja suuresti selle pärast me üldse selle matka ette üldse võtsimegi.)

Reedel käisime Transilvaania lossides nagu Dracula legendiga seotud Bran lossis ning Peles ja Pelissori lossis. Bran loss oli ülilahe. Valged seinad ja tumepruun puit, pisikeste nurgakeste ja lampi trepikodade ja käikudega. Nendes lossides, kus me käisime, oli 20. sajandi alguses elanud Rumeenias kuninglik perekond, nii et rohkem oli räägitud neist, kui Draculast. I am dissapoint. Ei tegelt mitte. Huvitav oli küll.

Bukarestis tahtsime parlamendihoone terrassile minna ja triumfikaart vaadata. Terrassile meid ei lastud ja triumfikaar oli remondis ja seda me ei näinud. Ok, fine, tõmbame siis minema....

Ei tegelt käisime ka vanalinnas ja sealses kuulsaimas õllekas äikesetormi ajal Rumeenia rahvustoite söömas. Jube head söögid olid. Istusime õues katuse all ja nautisime, vihmavesi laudade all lainetamas.

Käisime ka kaubanduskeskuses, kus minu lemmikkoht oli raamatupood. Mul läks nii kaua aega, et keskuse ainuke raamatupood üles leida. Toop Starbucksi kohvi sees, hea muusika (Hozier), head raamatud, vahelduseks teistest üksi olemime... Chill...

Pärast seda sai aga küll Bukarestist siiber ja otsustasime Musta mere äärde sõita. Bookingust korteri üürimine ka ebaõnnestus, nii et otsustasime et pohh, Meelis on ainukesena kaine ja sõidab, ülejäänud tõmbavad endale kamba peale kaheliitrise veini sisse ja ajavad kelbast.

Siin ma nüüd siis olen. Ümberringi soe Rumeenia öö, sees korralik kogus veini ja ajan ülejäänud reisiseltskonnaga kelbast, ja kirjutan ka kelbast blogisse. Kes seda teab, millal ma selle üles saan. Wifiga kohti on reisi vältel olnud, aga mul pole olnud mahti blogi kirjutada, kuna kogu aeg on olnud midagi teha, või ma olen raamatut lugenud. Mul juba kolmas raamat hetkel käsil. Sama seeria, kõik raamatud on rääkinud lohedest. Blogi kirjutan ma oma telefonist, nii et see ebamugavus ei motiveeri ka kirjutama ja seetõttu ei saa ma ka pilte siia lisada.

Rumeenia on väga positiivselt üllatanud. Inimesed ei tüki peale ja on väga eestlaslikud. Kui jutu peale saab, on nad väga lahked. Mustlasi on vähe olnud. Kõik on väga odav, ööbimised ja toit... Rumeenia on üks väheseid kohti Euroopas, kus Eesti tudeng saab end rikkurina tunda. Koerasõbrale on Rumeenia väga äge koht. Rumeenlased armastavad koeri. Ma olen nädalaga juba palju koeri näinud ja ainult ühte kassi. Muidugi enamus nendest koertest on hulkuvad, aga ka nemad on sõbralikud tundunud.

Nii mõnus on matkata inimestega, keda tead juba 7-8 aastat. Tead iseloomusid, jutt alati sujub, nalja saab palju. Nagu eile õhtul, kui olime rohutirtsuga Johanna pesuruumi hirmutanud ja kus ta siis duššiotsik käes meid eemale peletas.

Vein on siin maal odav. See öö sõidame Musta mere äärde ja ööbime rannas bussis. Hommikul supleme. Eks näis, millal ma selle üles laetud saan.

Rumeenia reisi esimene päev

See lõputu sõit. Tukud natuke, oled heal juhul 100 km edasi saanud...

Alustasime reisi Tartust kell 10 õhtul. Plaan on ühe jutiga Slovakkiasse Košicesse tõmmata. Reisi vältel oleme seni saanud Baltikumi igas riigis vaid korra jalad maha.  Valgas tankisime paagi täis. Mina sulandusin tolles Statokas oma tudu/reisidressidega suurepäraselt õhtuse ossikarja vahele, aga mis sa teed, kui on keefirit vaja osta, et ma saaksin Transilvaanias kama süüa. Lätis käisid poisid pissil ja Leedus tüdrukud. Meil läks terve Läti ja pool Leedut aega, et teha poistele selgeks, et ei, tüdrukud ei taha oma häda lagedal põllul putke vahel teha.

Meid on kokku kuus, sugudevaheline jaotus vastab suurepäraselt tänapäevastele sookvootidele. Teame üksteist gümnaasiumi päevilt ja oleme üheskoos palju matkasid ette võtnud. Seni on need olnud ratta- ja kanuumatkad, midagi nii eepilist nagu nüüd plaanis, veel teinud ei ole.

Seni oleme aega viitnud tukkumise, üksteisega pleilistide üle kraaklemisega ja muidu kelbase ajamisega. Poolas võttis tollikontroll meid rajalt maha, aga see oli rutiinne kontroll. Ametnikuhärra oli kena ja viisakas.

Nii naiivne oli minust üllatuda, et Poolas on nii palju rekkasid. Kohutav. Õnneks on rekkadel vist teatud teed ja ajad, mil nad sõidavad. Kui nendega ei joppa, siis on rekka rekkas kinni lõppu pole näha.

Hetkel on mu suurim südamesoov, et Riho auto KFCs kinni peaks ja me väikse lõuna teeks.

...aga nii ei juhtunud. Kohe ületame Slovakkia piiri.

Uus reis! Aga enne teine reis ka vaja ää rääkida

Hetkel veereme mööda Eestimaa remondis maanteid Läti poole, lõppsihiks Rumeenia. Niisiis, viimane võimalus rääkida eelmise suve Itaalias käimisisest. Nimelt käisime empsi ja õega Alpides matkamas. Tegelikult kirjutasin sellest juba eelmisel sügisel väikese jutukese, aga see jäi erinevatel põhjustel avaldamata. Ehk siis eelmise sügise jutt:

Parco Nationale della Val Grande (maakeeli Suure Oru rahvuspark) on 150 ruutkilomeetri suurune kaitseala Itaalia põhjaosas, Šveitsi piiri lähedal. Park koosneb ca 2000 meetri kõrgustest Alpi aasadega tippudest ja metsastest orgudest nende vahel. Suuremad linnad, mis lähedal asuvad, on Domodossola ja Varese.

Plaanisime matka alustada pisikesest Premosello-Chiovenda linnakesest. Milaanost sinna otse rongi ei viinud. Pidime sõitma Domodossolasse (täiskasvanu pilet 10.5 €) ja sealt kohaliku väiksema rongiga Premosellosse. Teele jäi ka väike Vogogna oma kindlusega, millest otsustasime ka läbi „hüpata“. Kui Milaano üllatas oma räpasusega ja kerjustega, siis ma pole puhtamaid ja armsamaid linnu enne näinud, kui Itaalia Alpides. Vogogna kitsad pisikeste kividega sillutatud tänavad (mis on tavaliselt sama suure nurga all, kui Tartu Lossi tänav), kivikatused, ümbritsevad mäed… Kuna Itaalia õitseaeg ja renessanss käisid käsikäes, siis olid enamus maju 14.-16. sajandist. Kusjuures, see imeline linn oli inimestest praktiliselt tühi.

Esialgne kultuuriprogramm läbitud, tuli pärastlõunal lõpuks oma 15-kilosed seljakotid haarata ja hakata mööda mäge ülespoole vantsima. Tahtsime selle õhtuga kolmekümnekraadises leitsakus 300 meetrit merepinnast veel 1200 meetrit kõrgemale minna. Lameda Eestiga harjunud maarahvas ei oska ette kujutada mägiradade seisukorda, ega kiirust raskete seljakottidega liikumisel. Matkarajad pidid olema tähistatud ja kaardile, mille Itaaliast kuid varem tellisime, oli ka märgitud radade raskusastmed. Mõtlesime ülbelt, et ju me kanged Ida-Euroopa raskustega harjunud sportlased saame Vana-Euroopa hellikutele mõeldud radadega lõdvalt hakkama. Oi, kui valesti me arvasime. Rajad olid kitsad ja tõusunurk tundus esialgu ulmeline. Lisaks see Lõuna-Euroopa päike! Rada tundus nagu loksuvatele kividega ehitatud väga järsk trepp ja seda me siis kõndisime tundide viisi, muidugi iga 15 minuti tagant puhates.

Val Grandes on matkaradadele iga natukese aja tagant ehitatud ööbimiseks sobilikke maju. Meenutavad nad oma lihtsuselt RMK matkamaju. Majad on kahekorruselised, kus alumisel korrusel on pliit, avalikuks kasutamiseks mõeldud potid-pannid ja söögilaud, ülemisel korrusel põrand, kuhu matkajad saavad oma madratsi lahti lüüa. Majad on varustatud küttepuudega, mõned isegi päikesepaneelidega ja on kõigile tasuta. Pargis ei tähistatud vahemaid majadeni mitte kilomeetrites, vaid matkamiseks kuluvas ajas. Meil kulus enamasti kaks korda rohkem aega, kui tulpadel märgitud, aga see oli osaliselt tingitud rasketest seljakottidest. Kuna me ei teadnud, et need hütid nii mugavad on, olime igaks juhuks kaasa vedanud oma potid-pannid ja kaks priimust.

Kuna me olime nii aeglased, siis kohta, kus me esimesel ööl ööbida plaanisime, me muidugi ei jõudnud. Selle asemel leidsime koha Alpe di Lut kiriku kõrval külamaja terrassil. Olime seal küll üksi. Öö oli täis hääli.Kokku ööbisime pargis neli ööd.

See matk oli imeline. Meil vedas ilmaga. Kogu aeg oli lühikeste-käiste-ilm (kuigi paar päeva enne ja pärast meie sealolekut oli väga külm ja märg). Ainult õhtul tuli soojemad riided välja otsida. Vaated olid imelised. Vett ei pidanud suurte kanistritega seljas tassima, kuna iga natukese aja tagant kohtas rada klaari ja jääkülma veega mägioja või kaevu. Rajad olid piisavalt rasked, et kunagi ei hakanud igav. Inimesed olid sõbralikud ja jutualtid. Enamus matkajatest olid šveitslased ja sakslased, kuigi kohtasime ka poolakaid ja loomulikult itaallasi. Kõik olid üllatunud, et ka eestlased on selle koha üles leidnud. Tundus, et see park on nagu kohalike matkajate väike saladus, sest et inimesi oli seal tõesti vähe.

Pargi äärealadel nägime paari mägiküla, milles oli maksimaalselt kaks majapidamist. Nendesse mägiküladesse autoteesid ja elektriliine ei viinud. Neid triviaalseid tsivilisatsioonihüvesid asendasid eeslid ja päikesepaneelid. Pargis püsielanikke polnud näha, kuigi teistelt matkajatelt kuulsime jutte kellestki, kes oli kaks aastat pargis aeg-ajalt hütist hütti liikudes elanud.

Alpe Scaredis (1842 meetrit merepinnast) ööbisime kaks ööd järjest. Ühel päeval jätsime oma kodinad hütti ja läksime ründama kõige raskema markeeringuga rada, mis kulges mööda 2000 meetri kõrguseid tippe. Kui me nendele harjadele jõudsime, ei julgenud me isegi esialgu püsti seista. Lihtsalt vaatasime orgu, kust me tulime, teist orgu, kust tuli pilv, ja silmapiiri, kus kõrgusid lumised tipud. Need mäed asusid meist ca 50 km kaugusel ja nendest kõrgeim oli Monte Rosa (4634 m), mis on kõrguselt teine tipp Alpides. Kuulda ei olnud ei putukaid ega linde. Natuke kostus 300 meetrit allpool olevate koskede kohinat. Tundus nagu me oleksime maailma katusel. Seda rada ei soovita rännata kogenematutel seljakottidega mägimatkajatel. Aeg-ajalt pidi kõigi jäsemetega mäe külge klammerduma, et mitte alla pudeneda, või hääästi ettevaatlikult tasakesti üle nurga all oleva libeda lumevälja minema.

Tagasi tsivilisatsiooni saime pargi ääres asuvast linnakesest rongiga. Loodan, et me väga seal ei haisenud ja kohalikke ei häirinud. Domodossolas saime ka ühe öö ringi vaadata. Selline melu, iga tänavanurga peal gelateriad, kus üks jäätisepall maksis 1 euro, kitsad renessanssiaegsed tänavad, sume lõunamaa õhtu. Järgmisel päeval saatsime õega empsi Šveitsi orienteerumise mitmepäevajooksule keskeakriisi ravimit otsima (tähendab, täiega kade olin) ja ise läksime Milaanosse üheks päevaks turistima. Suht feil oli odavate Ida-Euroopa turistiriiete ja katkiste kingadega käia maailma ühes moepealinnas Armani butiigis, kus oli rohkem teenindajaid kui kliente.

Saime käia gooti stiilis katedraali katusel ja näha lähemalt ülidetailseid nikerdusi, näha maja, kus oli da Vinci "Püha õhtusöömaaeg" (sisse loomulikult ei saanud, kuna selleks oli vaja aeg bronnida), muuseumis da Vinci muid sirgeldusi, saime mustlastelt  ja Aafrika immigrantidelt üle ja muidu linna nautida. Mõnus.

Olen seda reisi terve talve meenutanud. Loodan, et täna hakkanud Rumeeniareisist tuleb samasugune ülilahe seiklus.

Pilte lisan kusagil normaalses wifis. Muidu saab Itaaliareisi pilte näha mu FBs.