Elu ilma netita

Košice oli väga ilus linn. Suuruselt Slovakkia teine linn, ülikooli(de)ga nagu Tartugi. Üürisime üheks ööks väikese korteri, et reisiväsimus välja magada. Korterite üürimine on üleüldse väga mugav värk.

Järgmisel hommikul otsustasimegi reisi esimese turistimise teha. Kena väike linnake muusikalise purskkaevu ja legokatusega lossiga.

Ungaris oli probleem. Ilusad suured mureliväljad! Oi kuidas tuli isu raksu minna, aga kuna Riho oli roolis ja teda ei kottinud, siis tegime ainukese peatuse tanklas, kus tüdrukud said kempsus käia.

Sõitsime mööda väikeseid külavaheteid, kuna kiirteemaksu ei tahtnud Ungaris maksta. Õhtul jõudsime juba Rumeeniasse Turda linna. Seal saime esimese kultuurišoki. Olime eelnevalt booking.com'is kinni pannud ühe odavama hotellitoa 40 euro eest kuue inimese jaoks. Öösel jõudsime kohale ja ümbrus nägi välja nagu Maardu: lagunenud tööstushooned, hulkuvad koerad ja katkised teed. Hotell oli aga üliilus. Eraldi aia sees, kõik ülipuhas, suured peosaalid, teisi külastajaid ei näinud. Nii et need mustad ja porised jäljed, mis me sinna marmorpõrandale jätsime PIDID olema meie omad. Veits mark oli, aga hommikusöök oli ülihea.

Salina Turda on Turda linnas asuv vana soolakaevandus, mis on nüüd turismimagnetiks muudetud. Suurepärane koht. 60-meetrised kaevanduskoopad, maa-alused soolajärved, kus sai paadiga sõita... Nii lahe. Tõeline elamus.

Õhtuks jõudsime Sibiusse, kus vaatasime natuke ringi ja siis läksime üüritud korterisse. Siiani kõige parem koht, kus olnud oleme. Kõigi mugavustega, suurepärase wifiga. Tellisime koju pitsat. Me ei saanud päris täpselt netileheküljelt aru, mida tähendas pitsa suuruse juures 40x60 cm, aga seda see tähendaski. Tellisime kolm ülisuurt ristkülikusuurust pitsat, mis olid imehead ja mida nähes me ei uskunud, et me suudaks need ära süüa. Aga suutsime küll. Hää pitsa jaoks tasub oma magu venitada.

Esmaspäeval alustasime oma mäematkaga. Matkamine oli põhiline asi, miks see retk üldse ette sai võetud. Transilvaanias on Fagaraši mäestik, mille paljud tipud on üle 2000 m kõrgused ja üle nende tippude ja harjade lähevad matkarajad. Plaan oli teha kahe ööbimisega matk, kus Meelis ja Johanna jätavad ülejäänud ühes kohas matkama, vaatavad bussiga samal ajal ümbruskonnas ringi ja meie matkame Victoriast Transfagarašani maanteele, kus nad meid uuesti peale võtavad.

See matk oli suurepärane. Me olime 90% ajast üle 2000 meetri kõrgusel. Võrreldes minu eelmise aasta Itaalia matkaga olid rajad ja ilm palju raskemad. Me saime tuult ja vihma ja päikest. Pidime telgis ööbima, kuna matkaonne oli vähe ja need olid väga rotid. Pilve ja udu oli palju, aga ka see oli elamus, kuna sa teadsid, et sa kõnnid kuristiku serval, aga sa ei näinud kuhu sa kukkuda võid. Iga natukese aja tagant vaade avanes ja siis olime nagu Aasia turistid ja klõpsutasime sajaga oma aparaate.

Rajad olid kohati tõsiselt rasked. Nii paljudes kohtaded pidi neljakäpukil üles mäge ronima, kuna rada lihtsalt läks kaljuservast üles. Või hoopis mööda lumeseina, kuna lumi polnud paljudes kohtades veel ära jõudnud sulada. Marie tuli matkale, arvates et see on suva lebo matkamine, mida saab sandaalides teha. Matkamisest sai kaljuronimine ja tõeline alpinism. Väga rasketes kohtades oli kaljudele ka ketid paigutatud, mida mööda sai end siis üles vinnata. Ja ketid olid tõesti paigutatud sinna, kus muud pidepunkti polnud ja sa pididki kogu oma raskusega (pluss 15-kilone seljakott) selle keti otsas rippuma. Nii et lisaks jalgadele said korraliku koormuse ka käed.

Päikest nägime vast tunni jagu, aga sellestki piisas, et minu nägu põles täiega ära. Ma jäin niiiiiii rahule selle matkaga. Kuigi ilm meid ei hellitanud, olid vaated vägevad ja rajad katsumusterohked ja põnevad. Sa tundsid, et su võimed pandi proovile ja sa said ometigi kõigega hakkama. Me võtsime ära Rumeenia kõrgeima tipu: 2560 meetrine Moldeveanu mägi. Selle kõrval oli paarkend meetrit madalam tipp, kuhu saime oma kotid jätta, nii et Moldeveanu saime ära võtta nii, et meil olid kaasas vaid kaamerad ja nussasai. Riho oli veel ka šampa salaja mäe otsa vedanud, nii et tipp sai väga pidulikult äta võetud.

Oma hääd kraami jagasime ühe umbkeelse sakslase ja tolle väga head inglise keelt rääkiva Rumeenia giidiga. See sakslane on vana mägimatkaja ja oli olnud ka Val Grandes kunagi käinud. Kui ta kuulis, et ma seal olin käinud ja et ma "ein bischen" saksa keelt räägin, hakkas ta omas keeles ja omas murrakus ja hästi kiiresti patrama nii et mina jõudsin ainult naeratada ja noogutada. Mitte kottigi ei saanud aru. Gaad!! Midagi Kilimandžarost jahus, aga kuidas ta oma jutuga sinna jõudis?!?

Kui Meelis ja Johanna meid külmast kangete ja haisvate lambakakaste kossidega üles korjasid, saime ka mööda Transfagarašani maanteed sõita. (Kusjuures, seda maanteed sõitsid ka Top Geari tüübid ja suuresti selle pärast me üldse selle matka ette üldse võtsimegi.)

Reedel käisime Transilvaania lossides nagu Dracula legendiga seotud Bran lossis ning Peles ja Pelissori lossis. Bran loss oli ülilahe. Valged seinad ja tumepruun puit, pisikeste nurgakeste ja lampi trepikodade ja käikudega. Nendes lossides, kus me käisime, oli 20. sajandi alguses elanud Rumeenias kuninglik perekond, nii et rohkem oli räägitud neist, kui Draculast. I am dissapoint. Ei tegelt mitte. Huvitav oli küll.

Bukarestis tahtsime parlamendihoone terrassile minna ja triumfikaart vaadata. Terrassile meid ei lastud ja triumfikaar oli remondis ja seda me ei näinud. Ok, fine, tõmbame siis minema....

Ei tegelt käisime ka vanalinnas ja sealses kuulsaimas õllekas äikesetormi ajal Rumeenia rahvustoite söömas. Jube head söögid olid. Istusime õues katuse all ja nautisime, vihmavesi laudade all lainetamas.

Käisime ka kaubanduskeskuses, kus minu lemmikkoht oli raamatupood. Mul läks nii kaua aega, et keskuse ainuke raamatupood üles leida. Toop Starbucksi kohvi sees, hea muusika (Hozier), head raamatud, vahelduseks teistest üksi olemime... Chill...

Pärast seda sai aga küll Bukarestist siiber ja otsustasime Musta mere äärde sõita. Bookingust korteri üürimine ka ebaõnnestus, nii et otsustasime et pohh, Meelis on ainukesena kaine ja sõidab, ülejäänud tõmbavad endale kamba peale kaheliitrise veini sisse ja ajavad kelbast.

Siin ma nüüd siis olen. Ümberringi soe Rumeenia öö, sees korralik kogus veini ja ajan ülejäänud reisiseltskonnaga kelbast, ja kirjutan ka kelbast blogisse. Kes seda teab, millal ma selle üles saan. Wifiga kohti on reisi vältel olnud, aga mul pole olnud mahti blogi kirjutada, kuna kogu aeg on olnud midagi teha, või ma olen raamatut lugenud. Mul juba kolmas raamat hetkel käsil. Sama seeria, kõik raamatud on rääkinud lohedest. Blogi kirjutan ma oma telefonist, nii et see ebamugavus ei motiveeri ka kirjutama ja seetõttu ei saa ma ka pilte siia lisada.

Rumeenia on väga positiivselt üllatanud. Inimesed ei tüki peale ja on väga eestlaslikud. Kui jutu peale saab, on nad väga lahked. Mustlasi on vähe olnud. Kõik on väga odav, ööbimised ja toit... Rumeenia on üks väheseid kohti Euroopas, kus Eesti tudeng saab end rikkurina tunda. Koerasõbrale on Rumeenia väga äge koht. Rumeenlased armastavad koeri. Ma olen nädalaga juba palju koeri näinud ja ainult ühte kassi. Muidugi enamus nendest koertest on hulkuvad, aga ka nemad on sõbralikud tundunud.

Nii mõnus on matkata inimestega, keda tead juba 7-8 aastat. Tead iseloomusid, jutt alati sujub, nalja saab palju. Nagu eile õhtul, kui olime rohutirtsuga Johanna pesuruumi hirmutanud ja kus ta siis duššiotsik käes meid eemale peletas.

Vein on siin maal odav. See öö sõidame Musta mere äärde ja ööbime rannas bussis. Hommikul supleme. Eks näis, millal ma selle üles laetud saan.