Monday, March 3, 2014

Natuke feile ka

Juhtus selline lugu, et pidin eile omaenda majja sisse murdma. Võtmed jäid koju, telefon ka. Kuidas minusugune udupea eksisteerimiseks mingisugust eriluba ei vaja, on täielik müsteerium. Kell oli juba kaks öösel ja emps ja õde olid kodus, ei tahtnud neid kohe äratada. Kondasin oma valges mantlis nagu paha vaim mööda aeda ringi ja otsisin sissepääsu. Kobistamise peale hakkas meie suurepärane lõukoer Pippin ka haukuma. Järgmine tegevusplaan oli siis uksekell. Valmistusin siis oma pere vihaks, et ma neid kell kaks öösel üles ajan ja vajutasin uksekella. Oi kui tore, oma pere viha ei pidanudki taluma, sest et MITTE KEEGI EI LIIGUTANUDKI UKSEKELLA PEALE. OMG!!! Ma arvasin, et meie kodu uksekell on väga vali ja väga närvidele käiv. Ilmselgelt mitte. Pippin ulus uksekellale kaasa, minu ainuke sõber tol hetkel.
Pärast 20 minutit uksekella piinamist (alustasin lühikeste helinatega, lõpetasin nagu kõige rõvedam autoalarm magalarajoonis) oli uksekell katki. For reals! Vajutasin uksekella ja nägin kuidas kella korpuses lõi sädemeid! Kuidas see võimalik on?!? Täiesti useless. Frustratsioon, meeleheide, veekalkvel silmad... Niisiis ei jäänudki muud üle, kui omaenda majja sisse murda. Ühe takistusega nusperdasin pilkases pimeduses veel oma 10 minutit. Kasutaks valgustamiseks telefoni? Oh, wait, see on teisel pool ust!!! Teadsin, et läheduses on kirves. Tõesti, mul käis peast läbi see uks lihtsalt maha raiuda. Õnneks sain hakkama rahulikumate meetmetega. Siuke seiklus siis eile öösel.

Mäletate? Keset jaanuarikuud oli natuke aega pisut jahedam, nii -15...-20 kraadi. See oli see hetk, kui ma mõtlesin, et oleks tore diiselautoga paar kilomeetrit enne Särevere tühja paagiga tee peale jääda. Õnneks polnud ma üksi, Maris oli ka. Kiire kõne kompetentsetele meesisikutele ja 25 minutiga oli puksiir Paidest kohal ja loksusime lähima tankla poole. Tanklas ei viitsinud üle paarikümne liitri kütust autosse panna, sest et diisel oli nii paksuks külmaga läinud, et ta tuli terve igaviku läbi voolikute. Aga ega me sellegi poolest siis autot käima ei saanud. Viidi edasi Amservi, kus oli eriti luks teenindus. Samal ajal kui järjekordsed kompetentsed meesisikud meie autoga jändasid, pakuti meile ilusas salongis teed ja kohvi nautida. Tartusse jõudsime kell pool seitse õhtul. Järgmised inimesed pidid sama autoga kella seitsmeks Tallinnasse jõudma. Oih, ups.

Paar päeva pärast seda, kui ma diiselautoga tee peale jäin, sõitsin ema autoga Pärnust Tartusse. Viljandi ja Tartu vahel hakkas bensutuli põlema. "Faaaaaakkkk, jällleeee?!?" Ei teadnud, kui kaugel järgmine tankla on: kas Puhjas või peab Tartuni välja venitama? Õnneks Puhjas oli, ja see lugu lõppes õnnelikumalt, aga jälle oli mingi ebameeldiv ja närvesööv olukord tekkinud minu lollusest. Oh wells, eks ma siis võta auto bensunäitu edaspidi tõsisemalt.

Käin ühe projekti raames erinevate teiste tudengitega üle Eesti olevates koolides 8.-9. klasside õpilastele füüsikapraktikume tegemas. See on väga vahva kogemus. Näeb eluolu, erinevaid inimesi, saab harjutada suhtlemist ja esinemisoskust ja õpetamisoskust... Harjutab meelekindlust, et ärgata kell 5.15 üles, et jõuda kella üheksaks Tartust Virtsu ja kui samal hommikul tekib autoga selline probleem, et auto aku on täiesti tühi ja muud võimalust pole kui et tuleb kasutada "krokodille" ja saada käivitamiseks vajalik vool teise auto aku pealt. Olin küll näinud enne, kuidas seda tehakse, aga tookord ühendati akude klemmid kogemata valesti, nii et sädemeid lendas ja autokorpus suitses. Ehk siis ei olnud erilist soovi kuni mitmekümneamprilise vooluallika klemme hommikul kell kuus ise näppida. Inimsese jaoks on eluohtlik juba 0.01 ampriline vool. Õnneks sain abi. Tänks, Emme!

Reisida tahaks. Raha nagu oleks olemas, aga ei viitsi jännata soodsaimate piletite leidmisega ja muude organisatoorsete küsimustega. Niu niu.

Thursday, January 16, 2014

Here, there, everywhere...

Aastatki ei ole veel möödunud minu viimasest blogipostitusest. Kõik on ju suurepärane selles valdkonnas!

Lugesin viimast postitust ja oiiiiiiii... ma ei olnud kirjutanud PARIMAST KOHAST STOCKHOLMIS EVER!!! Nimelt, keset Stockholmi vanalinna on väike ulmeraamatute pood. Uurisime siis neid tuhandeid lahedaid raamatuid (enamus olid inglisekeelsed), kui järsku kuulsin TARDISe häält! Oi, ma olin elevil! Nagu truu companion kunagi, uurisin kohe Annikaga välja, kust see tuleb ja selgus (ma ei tea, miks see mulle üllatusena tuli), et seal oli igasugust Doctor Who nodi! Minu rahakott sai paraku jagu ainult TARDISe võtmehoidjast. Ok, nerdtime over.

Juhtus nii, et 2013 aasta vastlapäeval suri meie pere koer Süsi ära. Vähk. Jube vastik lugu. Nutsime perega ühe nädala, teise nädala kuulasime maad ja siis läksime kutsikaid vaatama. Heh, noh, teada värk. Kutsikaid ei saa niisama lihtsalt vaatama minna. Kui n karvapalli sind jalust maha niidab ja üksteise võidu sulle peale hüppavad, et su nägu lakkuda, siis kogu selle loo tulemus sai olla vaid selline: 
Ehk siis tegu on austraalia lambakoeraga. Pika kaalumise tagajärjel sai ta omale nimeks Pippin (oih, nerdtime ei saanudki veel läbi... Rule no. 1. Agnes lies).

Pippin on niiiii äge!!! Alguses oli ikkagi vaja harjuda tema olemisega. Ta on niivõrdpalju teistsugune koer, kui Süsi. Juba tema vaade.. Ta vaatab inimesi nii, et sul on selline tunne nagu ta hindaks väääga kriitiliselt kõiki ja kõike. Ja tal on vaja pidevalt tuuseldada ja mängida. Ja ta haugub palju rohkem. (Eriti esimesed kuu aega, kui ta meie juures oli. Tema oli harjunud eelmise omaniku juures kell 6 üles tõusma ja tegutsema hakkama ja kui meie ei tahtnud nii vara üles tõusta, siis ta arvas, et ta peab meid valju kisaga üles äratama. See oli kohutav. Me ei osanud kuidagimoodi tema kisa takistada. Meid päästis ainult kellakeeramine) Kõik tema erinevused ei takistanud aga ei mind, mu ema ega mu õde teda veel paar kuud aeg-ajalt Süsiks kutsumast. Viimati töinasin vist augustis Süsi pärast. Lihtsalt teda meenutati ja järsku oli kõik nii kurb ja kohutav...

Igaljuhul, meie pere elu keerleb kutsa ümber. Trennid, pesud, hooldamised, trikid, mängimised, näitused...
Sellel pildil siis Pippin ja mina eelmise nädalavahetuse Tartu näitusel. Meist paremal on Pippini vend Franky.

Bakatööd ma kevadel ei kaitsnud. Suur laiskus tuli peale ja lihtsamad osad tööst said tehtud ja mott langes nulli. Nii ma siin praegu olen, lisaastal. Kõik õppekava ained on tehtud, aga pmst tasuta aega ülikoolis tuleb ära kasutada. Nii ma siin võtan mate aineid, proge aineid, sekka natuke füüsikat ja vene keelt. Tore on, senikaua, kui eksameid ei pea tegema...

Vene keelt võtan selle pärast, et käin onul abis astelpaju laatadel müümas, ja seal peab ikka aeg-ajalt vene keelt pruukima. Suudan täitsa vene keeles mahla maha müüa. Flirtimisega ei saa veel hakkama, Saale peab tõlgiks kõrval olema.

Kui ma 3.5 aastat tagasi füüsikat õppima tulin ja inimesed küsisid, et "Agnes! Mida sa teed? Miks sa füüsikat lähed õppima? Mis sa sellega pärast peale hakkad? Õpetajaks lähed w?", siis minu vastus oli, et õpetajaks ma ei lähe never-ever. Nojah. Kui välja arvata astelpajumaffia, siis füüsika õpetamine on ainuke viis, kuidas ma elu jooksul raha olen teeninud. Pole probleem anda põhikooli tasemel füüsika praktikume või siis olla koduõpetaja (isegi väikest viisi keemias). Tekib selline tunne, et ülikoolis taidlemine on ikkagi kasuks tulnud. Enda ümber ringi vaadates suudan enamusi (füüsikalisi) nähtusi seletada ja nendest aru saada. See on mõnus tunne - teada, kuidas maailm töötab.