Aastatki ei ole veel möödunud minu viimasest blogipostitusest. Kõik on ju suurepärane selles valdkonnas!
Lugesin viimast postitust ja oiiiiiiii... ma ei olnud kirjutanud PARIMAST KOHAST STOCKHOLMIS EVER!!! Nimelt, keset Stockholmi vanalinna on väike ulmeraamatute pood. Uurisime siis neid tuhandeid lahedaid raamatuid (enamus olid inglisekeelsed), kui järsku kuulsin TARDISe häält! Oi, ma olin elevil! Nagu truu companion kunagi, uurisin kohe Annikaga välja, kust see tuleb ja selgus (ma ei tea, miks see mulle üllatusena tuli), et seal oli igasugust Doctor Who nodi! Minu rahakott sai paraku jagu ainult TARDISe võtmehoidjast. Ok, nerdtime over.
Juhtus nii, et 2013 aasta vastlapäeval suri meie pere koer Süsi ära. Vähk. Jube vastik lugu. Nutsime perega ühe nädala, teise nädala kuulasime maad ja siis läksime kutsikaid vaatama. Heh, noh, teada värk. Kutsikaid ei saa niisama lihtsalt vaatama minna. Kui n karvapalli sind jalust maha niidab ja üksteise võidu sulle peale hüppavad, et su nägu lakkuda, siis kogu selle loo tulemus sai olla vaid selline:
Ehk siis tegu on austraalia lambakoeraga. Pika kaalumise tagajärjel sai ta omale nimeks Pippin (oih, nerdtime ei saanudki veel läbi... Rule no. 1. Agnes lies).
Pippin on niiiii äge!!! Alguses oli ikkagi vaja harjuda tema olemisega. Ta on niivõrdpalju teistsugune koer, kui Süsi. Juba tema vaade.. Ta vaatab inimesi nii, et sul on selline tunne nagu ta hindaks väääga kriitiliselt kõiki ja kõike. Ja tal on vaja pidevalt tuuseldada ja mängida. Ja ta haugub palju rohkem. (Eriti esimesed kuu aega, kui ta meie juures oli. Tema oli harjunud eelmise omaniku juures kell 6 üles tõusma ja tegutsema hakkama ja kui meie ei tahtnud nii vara üles tõusta, siis ta arvas, et ta peab meid valju kisaga üles äratama. See oli kohutav. Me ei osanud kuidagimoodi tema kisa takistada. Meid päästis ainult kellakeeramine) Kõik tema erinevused ei takistanud aga ei mind, mu ema ega mu õde teda veel paar kuud aeg-ajalt Süsiks kutsumast. Viimati töinasin vist augustis Süsi pärast. Lihtsalt teda meenutati ja järsku oli kõik nii kurb ja kohutav...
Igaljuhul, meie pere elu keerleb kutsa ümber. Trennid, pesud, hooldamised, trikid, mängimised, näitused...
Sellel pildil siis Pippin ja mina eelmise nädalavahetuse Tartu näitusel. Meist paremal on Pippini vend Franky.
Bakatööd ma kevadel ei kaitsnud. Suur laiskus tuli peale ja lihtsamad osad tööst said tehtud ja mott langes nulli. Nii ma siin praegu olen, lisaastal. Kõik õppekava ained on tehtud, aga pmst tasuta aega ülikoolis tuleb ära kasutada. Nii ma siin võtan mate aineid, proge aineid, sekka natuke füüsikat ja vene keelt. Tore on, senikaua, kui eksameid ei pea tegema...
Vene keelt võtan selle pärast, et käin onul abis astelpaju laatadel müümas, ja seal peab ikka aeg-ajalt vene keelt pruukima. Suudan täitsa vene keeles mahla maha müüa. Flirtimisega ei saa veel hakkama, Saale peab tõlgiks kõrval olema.
Kui ma 3.5 aastat tagasi füüsikat õppima tulin ja inimesed küsisid, et "Agnes! Mida sa teed? Miks sa füüsikat lähed õppima? Mis sa sellega pärast peale hakkad? Õpetajaks lähed w?", siis minu vastus oli, et õpetajaks ma ei lähe never-ever. Nojah. Kui välja arvata astelpajumaffia, siis füüsika õpetamine on ainuke viis, kuidas ma elu jooksul raha olen teeninud. Pole probleem anda põhikooli tasemel füüsika praktikume või siis olla koduõpetaja (isegi väikest viisi keemias). Tekib selline tunne, et ülikoolis taidlemine on ikkagi kasuks tulnud. Enda ümber ringi vaadates suudan enamusi (füüsikalisi) nähtusi seletada ja nendest aru saada. See on mõnus tunne - teada, kuidas maailm töötab.
Lõpuks ometi! Ja Pippin on jätkuvalt uskumatult ilus koer :)
ReplyDelete