Stockholmist.

Tallinnast.

Eelmisest blogipostitusest on küll ainult ca 20 päeva möödas, aga ometi on palju juhtunud. Nimelt toimus 21.01 ESTCube'i pressikonverents Tallinnas. Minagi sain oma 15 minutit kuulsust. Minuga tehti kokku neli intervjuud. Ma ei kujuta ette, mis jama ma seal suure pabinaga kokku rääkisin, aga mulle meeldis kõige rohkem Õhtulehe ajakirjanikuga rääkida. Asjalikke küsimusi küsis. Ja videole jäin ka: http://www.ohtuleht.ee/507245. Lisaks ma kogemata sinatasin Riigikogu spiikrit (loodan, et ta ei pannud tähele), saime tasuta renoveeritud Tallinna Teletornis ringi käia ning kolmekäigulise lõuna Radissoni hotellis. Teletornis oli ajakirjanikke kohal üle ühe:

Viisime ka Eesti esimese satelliidi kullerifirmasse. See oli päris koomiline, kuidas ca 10 tähtsate nägudega noorukit kõndisid üle tühja parkimisplatsi kullerifirma kontorisse ja hakkasid naerma, kui tädid leti taga küsisid, et kas tegu on elektroonikaga, mida me saata tahame.

Pärast kuubiku pressikonverentsi veetsin paar päeva Siiri juures Tallinnas, sest et miks mitte (Saale oli ka kohal, jeee!), füüsikutega oli väike ekskursioon Tehnopoli ka KBFI-sse. Sellega tuli tuleviku ees jälle väike hirm peale (the usual - kes ma olen, mida ma teen, mis mu elu mõte on jne).

Tartust.

Sessi lõpetavad füüsikud ikka veebruaris. Õnneks sai vähemalt kvantmehaanika kursakaaslaste hüva nõuga ära tehtud. Hiliste õhtutundide jooksul sai ka muude ainetega enda aega sisustatud ja muidu filosofeeritud. Nimelt, 2.5 ülikooliaastaga on loomulikult midagi erialast ka külge jäänud. Mõnikord tundub aga, et hoopis olulisem kõrgkoolis õpidud oskus on suuri, tähtsaid ja keerulisi sõnu ritta panna, et moodustuksid suured, tähtsad ja keerulised laused. Vivat, crescat, floreat väljendid "infinitesimaalne", "adiabaatiline drosselleerimine on isoentalpiline protsess" jms jura ja värk!

Stockholmist.

Härra Piibeleht mõtles novembris, et tore oleks Teadusbussi-Taavit Stockholmis külastada. Ajas siis rahva kokku ja niimoodi siis olemegi hetkel Taavi korteris Stockholmi äärelinnas: mina, Morten, Annika, Mari-Liis ja Taavi. Ei ajanud teda tema oma kodust välja. Täitsa mahume ära siia.

Neljapäeval hakkasime tulema. Hommikul kaitsesin veel oma sitanikerdisest kompuuterfüüsika projekti ära, mingi hetkehulluse ajel koristasin oma tuba (NB! koristasin tuba, mitte ei koristanud toa ära) ja võiski Tallinna sõita. Mari-Liis oli laevasõidu pärast äksi täis. Ta polnud kunagi Rootsis käinud. Ega Soomes. Ilmselgelt polnud tegu Titanicu maiden voyage'iga ja jõudsime pärast pöörast piduderohket ööd (nagu füüsikutele kohane mängisime kaarte ja vaatasime Doctor Who'd) Stockholmi. Pärast asjade Taavi juurde transportimist ja heaoluühiskonna imeliste mugavustega tutvumist (pesupesemisruum, saun ja tuumapommivarjend) oligi aeg tutvuda vaatamisväärsustega. Alustasime maailma suurimast... wait for it...

Ikeast. Jess! Ära käisime! Ma polnud kunaegi varem Ikeasse sattunud. Ostsime sealt šokolaadi kui ka kartulikrõpse ning pärast käisime veel lihapalle söömas. Tegu on mööblipoega! Tegelt sai Taavi sealt ka mingi Alexi-nimelise mööblitüki ja Morten ostis kaks patja, nii et technically...

Edasi käisime muudes poodides. Kaltsukas-antikvariaat oli päris huvitav. Uhiuutest arvutimängudest kiiruisu raudade ja süntesaator-oreliteni. Ja kõik imeodav. Mu pere ei pea muretsema, orelit ma ei ostnud, aga mõned kasutatud raamatud küll. Ning kui enam absoluutselt poodides ringi käia ei jõudnud, siis läksime ära koju sööma, kaarte mängima ja mölisema. Eelneva paari päeva vähese une tõttu (kool ja lootusetu laiskus on väga halb kooslus) käib praegu mu pea väsimusest ringi. See on vist halb?

Meie pöörane õhtu Rootsi laeva peal: arvake ära, milline jook on minu?

It's alive!!! Tartust.

Niiiiii! Tegin väikesed kalkulatsioonid ja leidsin, et viimasest blogipostitusest on 5 kuud möödas. OMG, sorry 'bout that! Uhh, millest alustada...

Horvaatiareisi järelkajad

Pärast paari kuud muljete seedimist võin öelda, et tegemist oli ikkagi unustamatu reisiga. Suva, et buss oli rikkis, suva et reisiseltskond kõigi nende raskuste tõttu aeg-ajalt omavahel kiskus. Pärast pea kogu Sloveenia veini hävitamist on alles vaid meeldivad mälestused. Kui keegi teine kahtleb, kas minna Eurotripile väikese seltskonnaga, siis soovitan kindlasti! Selle viie kuu jooksul olen end tihtlilugu tabanud seltskonnas juttu alustamast sõnadega: "Kui suvel Horvaatias käisin, siis..." jne. Rahast rääkides: kahenädalane reis Horvaatiasse, bensiin, toit, nii mõnedki vaatamisväärsused, mõningane bussiremont ja mõned asjad veel läks kokku alla 500 euro näo kohta. Võrdluseks, käisime perega Rootsis Bruksvallarnas, olime seal nädal aega, koha rent ja toit ja laevapiletid jms oli samuti ca 500 euri nägu. Nii et KÄIGE HORVAATIAS ÄRA!

Reisi nn lõpuüritus oli juba Eestis Marguse sünnipäev, kust meeldejäävaimad hetked olid öösel kella 3 paiku läbi pimeda metsa randa muinastulede vaatama minemine ja hommikul kella 6-7 paiku ärasõit. Muinastulede vaatamine oli meeldejääv seetõttu, et me kell 3 öösel polnud enam ühtegi muinastuld rannas näha (samas kompenseeris selle tähtede vaatamine peegelsileda mere pealt) ja ärasõit seetõttu, et nägime päikesetõusu läbi uduvaalude. Vapustav.

Koolist

Viimane aasta TÜ füüsikabakalaureust. Mõnes mõttes samasugune, nagu eelnevadki kooliaastad, aga mõnes mõttes jälle täiesti eriline. Füüsika Üliõpilaste Selts on hoo sisse saanud. Mentorite programm on äge. Loodetavasti olen saanud rebastele abiks olla kuidagiviisi. 

Aitasin korraldada ka Täppisteaduste Sügiskooli. Minu ülesandeks oli esinejate kutsumine ja ajakava paika panemine. Kohapeal tegelesin veel mälumängu korraldamisega, võtsin osa ESTCube-1 töötoast ja jooksin igasuguste muude väiksemate asjade pärast seal ringi nagu munas kana. Vääga lahe oli. Tookord oli vist isegi mingitmoodi osavõtjaid rekordarv. Nüüd peaksin juba teoreetiliselt Suvekooli aitama korraldada.

Koolipidudest seda, et ma olen vist füüsikute pidudel ametlik mojitomeister. Rebaste peol ja jõulupeol sai peale kõva tantsu ka neid teha vihutud. Jõulupidu oli hullult vahva. Ajastuks oli 1920-1930ndad. Nii ma ajasingi selga siis vanavanaema kleidi, mis oli suht ainuke pidulikum kleit, mis sõjasegadused üle elas, ja panin Saale pärlid kaela. Tantsida sain ma korralikult. Siinkohal aitäh kõigile tantsupartneritele!

Olen palju tegelenud ka ESTCube'iga. Homme on suur-suur tähtaeg ja pressikonverents Tallinnas. Poisid orjavad praegu viimaseid tunde laboris. Varsti vb kutsuvad mind ka avitama kuubiku massi ja massikeset leidma. Loodetavasti hakkab Eesti esimene tudengisatelliit varsti edukalt tööle. Kui sellega midagi juhtub, siis ma lõikan oma juuksed lühikeseks. Ja kui kõik läheb õnnelikult, siis ma lõikan oma juuksed lühikeseks.

Ja praegu on käes sess. Osalt seetõttu ma praegu blogi kirjutangi. Procrastination on selle nimi. Suht lootusetu tunne on vahepeal, sest et pole see sess eriti hästi läinud.

Bruksvallarna jõulud

Kui muidu on mu ema viimastel aastatel orienteerujate seltskonnaga üksi Ruotsimaal jõule käinud veetmas, siis seekord võttis ta minu ja Maarika ka kaasa. Tuleb välja, et seal on täitsa mõnus suusareisil käia. Mäesuusatamine, murdmaarajad, üüritud maja sauna, mullivanni ja INTERNETIGA on päris mõnus viis jõule veeta küll. Ma ei mäletagi, kas ma eelmine talv käisin murdmaad suusatamas, aga igaljuhul oli minu viimasest suusatamiskorrast piisavalt aega möödas, et käisin Bruksvallarnas ema ja Vaikega suusatamas. 19 km suusatasime ära vist. 7 km mäkke, siis platoo peal ringike ja 7 km laskumist. Rootsi tõestas, et rikkal maal on elu ikka teistmoodi, kui ma leidsin sellel matkal mäe pealt 100 Rootsi krooni. WTF? Ma pole elu sees nii palju raha leidnud. Hull lugu küll.

Selle sildi juurest leidsingi:

Ülejäänud päevad sõitsin mäge. Esimene päev oli küll hull värk. Nii jube oli ja masendus tuli peale vaadates nõlva, mis kadus kuhugi sügavustesse ja ma ei julgenud sealt alla minna, aga ma teadsin, et muud moodi ma sellest jubedast kohast ära ei saa kui sealt alla tulles. Ja ma kukkusin iga nõlva peal vähemalt 2 korda. Aga ma arenesin iga päevaga ja mäesuusatamine hakkas mulle meeldima. Väga.

Tagasi Eestisse sõites nägime põdrakarju. Sest et miks mitte. 

Selle video vaatamiselt demonstreerin oma suurepäraseid editeerimisoskusi ka, öeldes: vaadake 30ndast sekundist alates. :D

Muidu veel, et ma käisin Muse'i kontserdil (OMG, see oli lahedaim kontsert, kus ma käinud olen, isegi lahedam kui Green Day kontsert), sain issilt uue telefoni (OMG, ma ei suuda enam selleta elada), sain vahtralehtedest lahti, aastavahetus oli tore. Nägi treffneriste ja Saalet. Reedel käisme orienteerujatšikkidega snowtuubimas, aga sellest on FBs süüdistus juba üleval ja enne jõule käisime Kaia juures orienteerumistšikkidega kooki söömas, kui iga osalise kohta oli üks kook või pirukakauss vms, aga ka sellest on FBs fotosüüdistused olemas.

Järgmine blogipostitus loodetavasti varem kui viie kuu pärast. Stay excellent!