Teine päev Popradis (seesama, mille hommikul ma viimase postituse tegin) ei lõppenud nii idülliliselt kui esimene. Algus oli hää. Lihased eelmisest päevast kanged, otsustasime teha puhke- ja spapäeva. Läksime veekeskusesse termaalveebasseine nautima. Väga veider kogemus. Need olid nii ülerahvastatud. Termaalveebasseinid olid kah lihtsalt ühed sooja basseiniveega inimsupid. Erinevaid basseine oli seal palju ja kõik basseinid olid väga pikkade ja käänuliste rahvast täis koridoridega ühendatud. Veits veider oli seal ringi käia, ainult pähvkad seljas. Ühte basseini oli baar ehitatud. Said baarileti äärde ujuda ja siis 4-8 euriseid kokteile osta. Otsustasin siis sealse mojito ära proovida. 5 euri. Kõige halvem mojito, mis ma kunagi olen saanud!! Maitses nagu keegi oleks topsitäide basseinivette hunniku jääd, sortsu rummi ja suhkrut pannud. Õhh. Rõve! Aga ma jõin selle ikkagi nina kinni pigistades ära, kuna see oli kallis ja seal oli alkoholi sees.
Pärast veemõnusid läksime hiinakasse sööma. 5 euri ja rootsi laud. Jeee. Päris hää oli. Pugisime end täiega täis. Tundub kena päev olevat? Väär! Miskipärast emps ei talunud sealset hiina toitu ja õhtu veetsime korteris ja emps puhastas oma magu. Väga veider. Minul ja Maarikal polnud midagi, aga emps jäi sellest väga nõrgaks.
Kolmandal päeval tahtsime jälle mäkke minna, aga hommikul oli empsil ikka raske jalgu alla saada. Mõtlesime, et teeme siis lihtsama päeva ja läheme mägitrammiga mäkke. Tuli välja, et kõigil slovakkidel ja poolakatel oli ka sama idee. Tund aega ootasime järjekorras ja siis kui üles mäkke jõudsime, siis esimesed poolteist tundi matkasime ühtlases turistide jorus. Kõik jäid ette, sinna olid tulnud emad oma sülelastega, pensionärid oma sülekoertega, keskealised mehed oma õllekõhtudega. Väga frustreeriv on nende vahel põigeldes sportlikku matka teha, koera järel lohisedes. Pärast esimest mägimaja, kus oli kohvik ja laste mänguväljak, oli juba lahedam liikuda. See päev me mäetippu ei läinudki. Matkasime lihtsalt mööda orgu mägijärvede juurde ja tagasi. Lõpuks oli ikkagi väga vahva. 17 km sai ikka täis. Empsil oli raske. Tal isu ei olnud ja jõudu ka ei olnud, aga talus vapralt matka lõpuni.
Neljandal päeval tahtsime juba pikemalt teha. Plaan oli ühte orgu pidi minna mägedesse, seal üks kuru ületada ja siis teist orgu pidi tagasi tulema. Kuru viimased meetrid olid päris rängad: ca 10 meetrit kalju pidi otse üles. Kas see heidutas Pippinit? Ei. Toetad natu tagumikust ja sai hakkama küll. Uskumatu kaljukoer.
Avastasime, et mööda orgu on isegi mõneti lahedam matkata. Mäetipud olid tihti pilvedes, 2300 meetrist kõrgemal olid pmst ainult kaljud, neid pidi oli ebamugav/igav/kõle matkata. Orus on endiselt ilusad vaated ja natuke murulõhna.
Viienda päeva tahtsime teha na lühema, et õhtul juba Eesti poole tagasi sõita. Etteruttavalt võib öelda, et ikkagi tuli 17 km täis. Võtsime kõige lihtsamini ligipääsetava mäetipu ja hakkasime minema. Maarika jäi seekord meid ootama, sest ta oli eelmine päev oma jala välja väänanud. Kõrgtatrad on naljakalt järsud Popradi poole orgu, nii et too päev avanesid enamus vaateid orgu. Koeral oli natuke ränk. Palav, päikesepoolne nõlv, looduslikke veekogusid ei olnud. Mäe otsas oli juba jahedam, seal talle meeldis. Ta meeldis teistele inimestele ka. Üritasin koera mäe otsas poseerima panna, teised inimesed vaatasid pealt. Sain enam-vähem normaalse pildi tehtud ja tegin koeraga "high five" triki, kõik hakkasid naerma ja plaksutama. Ok, järgmine kord peaks etendamise eest raha ka küsida.
Sõit tagasi Eestisse oli kiire ja mõnus. Käisime veel Poolas Decathlonist läbi (empsi unistus täitus) ja kui öösel uni peale tuli, keerasime esimesse motelli sisse. Ülimõnus. Kokku läks meil ööbimiste ja kütuse peale kolme inimese peale 550 euri. Suht odav või nii?
Niimoodi viidi mägimajade baaridesse varustust.
Klaarid mägijärved.
Viimase päeva matk, Vaade Popradi orgu.
Kodus Eestis seenel. Mustad torbikseened näevad välja nagu midagi rõvedat ja mürgist, aga tegelt kutsutakse neid imehäid seeni ka vaese mehe trühvliteks.
