Kuulsin, et Eestis on jahedaks läinud. Eks ma siis too uudiseid Rumeeniast, kus me oleme sunnitud siestat pidama, kuna väljas on 36 kraadi... Hahahaa! Tegelikult pean kahjutundega tõdema, et oleme juba vaikselt tagasiteel. Peagi oleme ka meie Maarjamaa külmas rüpes tagasi.
Laupäeva õhtul sõitsime Bukarestist Musta mere äärde Constantasse. Bukarestis viibisime nii vähe aega, kuna esimest korda vedas booking.com meid alt: Bukarestis oleva korteri omanik, mille me üürinud olime, ei vastanud lihtsalt meie kõnedele ja me ei saanud võtmeid kätte. Õhtul hilja suundusime siis Constantasse, kus leidsime ühe veits rohkem eraldi oleva parkla ja nii me siis kuuekesi bussis ööbisime.
Ma arvan, et minul oli kogemata kõige mugavam koht: väike põrandapragu viimase kahe istmerea vahel. Ma sain ennast natuke sirgugi lükata. Teised küll imestasid, et kuidas ma sinna ära mahtusin, aga ma olen kitsamates kohtadeski ööbinud.
Ainuke sääsk, keda ma olen kogu Rumeeniareisi vältel näinud, leidis öösel mingil imekombel tee meie autosse ja sõi meid (mul on endiselt kätel ja näos sellest punaseid plekke). Hommikul tuli mingi rehepapp aknale koputama ja vanu parkimispileteid müüma ("Parking! Parking! Ten lei, ten lei!"), aga me suutsime ta ära hirmutada. Ei tea, kumba ta rohkem kartis: bussitäit suuri põhjamaalasi, või seda, et me talt ametlikke pabereid näha küsisime. Me olime enne ametlikke paberitega onusid näinud küll pileteid müümas ja seepärast me julgesimegi talle vastu astuda.
Constanta Mamaia rand on nagu Ida-Euroopa Miami Beach. See on hotelle, erarandu ja hotellide tasulisi lamamistoole täis. Üürisime kaheks päevaks kitsa korteri, mis asus Mustamäed meenutavas rajoonis. Parkimisega oli seal veel kitsam. Korteri omanikul oli vist mingi erateema lilla värvi ja kasside ja lillede kleepsudega. Õhh, kui palju seda oli. Väiksemat kööki pole ka mu silmad veel näinud, kui seal oli ja vannitoas oli dušivee äravool suunatud kraanikausi kapi alla. Koridori põrandakate lainetas ja korteri kahel kraanil kolmest oli külm ja kuum vesi ära vahetatud. Aga me virisesime minimaalselt.
Esimesel päeval Constantas oli rannas natuke jahe ja ma ei tahtnud kohe ujumisriiete väele end võtta nagu teised tegid. See oli viga. Päikest oli natuke pilvekihi tagant näha ja see suutis mulle sääre peale ilusa sirge randiga punased põlvikud anda. Väga salakaval päike. Kuna ma ei ole kõige korralikum inimene ja päikesekreemiga jampsimine tundub mulle kole tüütu, siis järgmise paari päevaga, kui me Musta mere ääres olime, ei saanud ma mitte ilusa kuldpruuni jume, vaid läksin igalt poolt punaselaiguliseks. Vastavalt sellele, kui palju ja kui paksult ma kusagilt end päikesekreemiga määrinud olin.
Constantas olime kaks ööd ja saime kolmel päeval rannas käia. Vesi oli jahe, nagu suvine Läänemeri. Iga päevaga läks aina palavamaks, nii et lõpuks oli väga mõnus end 35 kraadise õhu käest jahutamas käia. Leidub ka avalikke randu ja need olid väga mõnusad. Käisime vanalinnas ja promenaadil jalutamas (väikese navigeerimisvea tõttu jõudsime ka väga kahtlast lagunenud sadama- ja tööstushoonete rajooni külastada), jõime tripadvisory poolt soovitatud kõrtsis kokteile (umbe hääd) ja sõime tripadvisory soovitatud pubis mereande (1,1 kg taldrik kolme inimese kohta. Jõhker!).
Teisipäeva õhtuks jõudsime Transilvaania mägededse tagasi. Azuga lähedal orus Bustenis mäe jalamil oli üks kaunemaid hotelle, mida me Rumeenias näinud oleme. Ilus, nunnu, igal toal rõdu suurepärase vaatega. Selle vaateni pidi meie buss mööda kitsast külavaheteed otse mäkke ronima. Tunned, kuidas ebamugavalt suur osa su keharaskusest toetub bussis seljatoele, mitte istmele. Ränk!
Vaade mägedele pani mu vere kihama ja õhtul läksime Mariega veel jalutama. Metsavahetee viis serpentiinis mäe otsa. Tippu me ei jõudnud, hämaraks läks. Lõpus oli piisavalt jube, et me ehmusime iga linnu ja varju peale.
Me joome iga järgneva päevaga Rumeenias järjest rohkem veini. Seetõttu polnud üldse ime, et kolmapäeval alustasime päeva paari pokaali vahuveiniga. Tegelikult me pole nii jubedad alkohoolikud, lihtsalt olime jõudnud veinimõisa. Tuur oli lühike ja huvitav. Tuuri tegeva onu inglisekeelne sõnavara oli hea, grammatika oli väga kehv, aga aru sai ilusasti. Nad lasevad oma veinikeldrites seinadel ja lagedel hallitusel vohada, kuna see seob õhus oleva liigse niiskuse. Kelder asub 950 m kõrgusel merepinnast ja talviti võib seal temperatuur langeda isegi -20 kraadini.
Me ei olnud päris kindlad, kus me kolmapäeva õhtul ööbime. Johanna teadis, et Alba Iulias on huvitav tsitadell, mida tasub vaadata. Tasus küll! Kindlustus on enamus pärit 18ndast sajandist ja on praegu suurepäraselt korda tehtud. Kõnniteed, purskkaevud, kujud, kohvikud, salapärased nurgad nii kindlustusmüüridel kui ka vallikraavis. Ajalooline linnak tsitadellis oli piisavalt suur, et seda tasus jalgratastega uurida. Rentisime endale 4 lei (1 euro) eest tunniks ajaks jalgrattad ja nii me siis tuhisesime soojas suveõhtus mööda tsitadelli. Suurepärane elamus! Korterid, kus me ööbisime, oli Eesti lipp akna peal, kuna omanik rääkis, et eelmisel suvel olid seal eestlased ööbinud ja neile oli seal nii meeldinud, et jätsidki oma väikese lipukese sinna.
Kuuma ja külma õhumassi segunemispiirkonnas sajab palju vihma ja kuna me oleme praegu Rumeenia kuumust seljataha jätmas, siis eks me buss saab praegu paraja pesu. Mardi ostetud kohalikul telefonikontol on veel gigabait andmesidet järel nii me seda usinalt siin kulutame. Viimased Rumeeniamuljed koos paari(kümne) pildiga juba kodumaalt!
No comments:
Post a Comment