Mariborist

Teisipäev 14.08

Ilmselgelt, kuna ma sain eelmise postituse teha, siis jõudsime suure kolinaga kämpingusse. Tähendab, jõudsime kämpingu kõrvale ranna parklasse. Tundub, et kämpade eest meil enam maksta pole vaja, sest et oleme kõik bussis magamisega harjunud. Ehk siis kui meil oli vaja vett või nõusid pesta vms, siis kõndisime bossi näoga kämpa väravatest sisse ja olime lahedad. Pesta sai rannadušši all, mis oli ilmselt mõeldud lihtsalt soolase vee mahapesemiseks, kuid leidsime, et see funktsioneeris väga hästi ka šampooniga pead pestes.

Me ei julgenud bussiga edasi sõita. Seepärast tšillisimegi rannas ja vahelduse mõttes, et asjalikku nägu teha, suhtlesime mu onu Madisega, kelle buss meil käes laguneb, ja kindlustuste ja kaskoga. Tähendab, Märten suhtles. Kõige parem mõte, mis meil pähe tuli, oli minna Volkswageni esindusse. Lähim esindus, mida me teadsime ja usaldasime, oli Zagrebis. Sinna me siis mõtlesimegi jõuda. Aga seda alles siis, kui meil sai kõik päike rannas võetud.

Rannas me põlesime kõik korralikult ära. Üks hetk isegi mingi onu, kes meie kõrval peesitas, ütles, et oi, vaadake, teie sõber magab päikese käes ja tal on nägu täiega punane (lugege nüüd selles lauses komad üle). Peksime siis Marguse üles ja saatsime ta kohe Vahemerre. Ta oli tõesti veits liiga palju päikest saanud, me kõik olime, aga õnneks midagi hullu ei juhtunud. Lihtsalt korralikud roosad randid saime.

Üks hetk avastasimegi, et kell on juba pool neli pärastlõunal, ja et oleks viimane aeg Vahemerega hüvasti jätta. Suure kolinaga siis asusime teele. Mingi aja peale kadus kolin aga ära ja kiirteel oli juba täitsa okei 130 km/h kihutada. Viperusteta jõudsime Zagrebisse Volkswageni esindusse. Ja seda 15 minutit enne esinduse sulgemist. Õnneks olid nad nõus meie peale omaga aega pühendama ja nii võtsimegi ühe umbkeelse tunkedes horvaadi poisi oma autosse ringsõidule. Ilmselgelt auto ehmatas sellest võimsast internatsionaalsest kogemusest ära, nii et terve selle lühikese ringi vältel me ei kuulnud kolinakobinatki. Ehk siis töömehed ei saanud meid aidata.

Läksime siis oma meeleolu parandama kohalikku kaubanduskeskusesse. Kui kõik Zarad, New Yorkerid ja H&M'id olid läbi käidud, läksime KFC'sse kanaliha järama. Päris vürtsikas kogemus oli.

Otsustasime riskida/reisi nautida ja sõita edasi Sloveenia veinimõisa, kuhu me oleksime muidu pidanud jõudma juba samal päeval kell 11 hommikul. Hilja õhtul jõudsimegi Bizeljskosse, kus leidsime hää parkla, kuhu oma laager üles lüüa. Loomulikult oli see viinamarjaistanduse kõrval, kus me loomulikult ka raksus käisime. Päris hääd viinamarjad.

Kolmapäev, 15.08 

Hommik algas sellega, et pool kaerahelbeputru kukkus meil parkimisplatsile maha. Gaasiballoon on meil nüüd lihtsalt selline pikk, kõrge ja kipakas, mis võib töörežiimis vaid labiilset tasakaaluasendit hoida. Epu-epu, füüsikaline tekst oli just.

Veinimõisa-onu sai meiega bensiinijaamas kokku ja siis läksimegi temaga kuhugi mäe otsa tema istandusse veine degusteerima. Mõisa nimi on Vino Graben ja selle omanik Janez on vääga tark ja huvitav mees. Ta on nii palju maailma näinud ja kui ta hakkas üles lugema, mis keeli ta oskab, siis jõudis ta umbes kaheksa keeleni ilma sloveenia keelt mainimata ja ütles, et loomulikult oskab ta ka jugoslaavia keeli, sest et kamoon, need on ju nii lihtsad.

Keemiat õppinud Janez rääkis meile sloveenia geoloogiast, mis vahe on hapu ja magusa veini tekkel ja palju muud. Supermarketites veine valides ja mõne pudeli maitsmiseks ostes, olime sattunud veinide peale, mis olid kuivad ja enamasti täielik... ehh... halvad veinid olid, noh. Kui onu ütles, et alustame kuivade veinidega, siis olime ettevaatlikud. Aga kuna Janez suudab oma veine USA restoranides müüa nii umbes 350 dollarit pudel, siis me ei pidanud kvaliteedis pettuma. Ausõna, ma poleks nagu varem veini joonud. Need olid lihtsalt nii head. Pärast kui me saime veine kaasa osta, siis see rahasumma, mis me kulutasime, oli ikka pääris suur. 

Igaljuhul oli Janez väga abivalmis. Ta oli meie automurest kuulnud ja kutsus oma tuttava mehaaniku välja. Märten läks siis temaga sõitma, et autokolinat oleks võimalik kuulata. Täielik Murphy seadus. Loomulikult kui mingi mehaanik autos istub, ei julge auto üldse koliseda. Mehaanik ei osanud mitte midagi muud öelda, et kui auto ei kolise, võib sellega sõita küll. Märten oskas seda öelda, et nende kitsaste mägiteede peal, kus me olime sõitnud nii 40-50 km/h, on võimalik sõita ka 80ga. Mehaanik olevat selle kiiruse bussist välja võlunud.

Kui me seal mõisas oma toitu tahtsime hakata tegema, siis tuli Janez meile jälle appi ja tegi meile meie kartulitest lihtsalt imehäid fritüüritud krõpse. Niiiii head olid.

Edasi sõitsime Euroopa kõrgeimat sekvoiat vaatama (Janez soovitas) ja seal samas kõrval oli ka üks Euroopa rahadega korda tehtud loss 13.-14. sajandist. Sinna tuleb varsti hostel. Saime suht eratuuri ja tööde juhataja/omanikuga Fantat kokku lüüa. Tänutäheks laulsime Kungla rahvast.

Käisime ka Janezi soovitatud jões ujumas (päris kiire vool oli), laulsime Marise emale sünnipäevalaulu telefonis Siiri viiulisaatega ja sõitsime edasi Maribori poole. Nüüd oleme Maribori külje all kämpas ja kui me olime oma kohmitsemistega hakkama saanud, et samas peatuvate Tartu mootorraturitega sõbruneda, olid nemad juba magama läinud. Oh, wells.. Meil oli niiiiii kahju. Või siis mitte.

Mõned mõtted:

• Ärge ostke Horvaatias kuivatatud kala. See on praktiliselt mumifitseerunud ja sellele tuleb pussnoaga kallale minna. Samuti see suudab terve bussi täis haiseda.
• Horvaatia arbuus on päris hea.
• Sloveenia viinamarjaistandustes on hea raksus käia. Mul on peaaegu viinamarjadest isu täis. Peaaegu.
• Ostsime Horvaatias odava mikrofoni. Siiri mängib sellega meile bussis giidi, kui see on võimuga ühendatud.