Tartust

Kolmapäev, 23.08

Ehk siis kui Siiri ja Märten helistasid, et nad said auto kätte, hakkasime me Triinuga natuke liigutama, et meie elamine, mis oli paari päevaga väga laiali vajunud, kokku korjata. Kogu selle kola auto peale vedamine võttis ikka päris palju aega ja üüpriski palju liftisõite. Aga mingi aeg, mil päike veel säras ja ei olnud veel lootusetult hilja (enne keskpäeva), saime oma kodinad auto peale jaaaaaaa....

...Võtsime suuna Burger Kingi poole. Noh, ainult hommikuhelbed vist jäävad rändurile toiduks väheseks.

Auto oli töökojast kättte saadud korras generaatoriga ja korda tehtud piduritega. Kuigi kolinaga poldud midagi tehtud, töötas auto kobistamisteta. Alguses. Ehk siis ca 5 km pärast hakkas auto meile jälle kurtma, kui raske tal meid ja meie veinikanistreid vedada on. Me ignoreerisime teda ja sõitsime Eesti poole.

Mul oli tõsiselt põnev mõelda, et näääe... Jess, jõudsime Leetu, ilma, et meil oleks vahepeal puksiiri abi vaja läinud! Jess, jõudsime Latimaale, saldejumside juurde... Jne. Ma suht hoidsin näpuga kaardi peal järge, osalt selle pärast, et mul oli natuke igav aga natuke (õige natukene) ka selle pärast, et vaadata, kas kasko välja tehtav puksiirisõit lähima tehaseesinduse juurde oleks Eesti poole või mitte.

Huvitav oli vaadata neid kohti, mis olid juba tuttavad. Sai näpuga näidata, et näääee... Siin jooksis Margus, plätad käes, pärast looduse niisutamist autole järgi, siin kohtasime eestlasi, kes soovitasid meil erootikafestivali külastada jne. Muidu vaatasime poolakate hää netiga tõmmatud filme.  "Avengers"'it saab juba hea kvaliteediga pirada. Just so you know.

Päeva naelaks osutus Läti piiritöötaja. Meid, kui kõige kahtlasemaid isikuid maailmas, võttis Läti-Leedu piiri peal rajalt maha üks muhedamaid piirivalvureid üldse. Meid võlus ta oma oleku ja eestikeelsete fraasidega "Tere" ja "Oi, Eesti poiss". Muheles selle läbu peale, mis meil bussis valitses ja Triinu varvaste peale, mis magamiskoti alt paistsid. Kuna ta tuvastas kohe, et need varbad kuuluvad Triinule ja mitte mõnele häbelikule Somaalia turistile, saime ka kohe edasi sõita.

Tallinnasse jõudsime kella nelja paiku hommikul.

Neljapäev, 24.08

Minu meelest peab iga hea loo lõpus olema puänt. Ehk siis. Kas teate, mis Agnes tegi reisi esimesel päeval? Siis kui me Mõisakülla jõudsime? Agnes sõitis bussi uksega Siiri maakodu väravaposti. Mõlk on sees, värv on maas. Suht jube värk, teadjamehed ennustasid bussi ukse vahetust.

Sõitsin siis hingevärinaga onu talu poole. Kunagi, ca 18 päeva tagasi tundud see hea mõte, et ah, mis ma ikka panen oma koduseid muretsema veits kortsus bussiukse pärast. Et küll ma reisi lõppedes räägin... Oh wells...

Õnneks oli mu pere suht muhe kogu selle värgi peale. Istusime lihtsalt maha, vaatasime mõnda pilti, mis mu digikasse reisi jooksul oli jäänud, jõime Poola õlut (Desperados, tequilaga, tundus, et mu vanaisale ja onule meeldis).

Kui mu onu bussiga tiiru tegi, oli ta imestunud, et kuidas me üldse julgesime siukse kolinaga sõita. Bussi lugu on selline, et ma sain täna sellega veel Tartusse sõita. Homme läheb viib mu ema bussi Volkswageni esindusse. Siis kui mina end kogu sellest tsirkusest välja magan.

Vb kunagi panen Facebooki või siia blogisse pilte ka. Ausõna, mul ei ole nii elav kujutlusvõime, et ma kogu selle loo ise välja mõtelesin. Täitsa saime oma Eurotripiga hakkama, päriselt kaaa...