Rijekast 2

Kui viimati kirjutasin, siis olin surmväsinud ja ka surmkindel, et lähen kohe magama. Aga kui läksime Margusega kämpa reception'i netipunktist telgi poole, leidsime, et meie bussi juurde oli tekkinnud kamp lõbusaid prantsuse noori. Ilmselgelt läks siis internatsionaalseks sotsialiseerumiseks lahti. Nurga tagant ilmusid ka Hollandi ja Saksa poisid.

Prantslased olid küllaltki sillas sellest, et nad said kellegagi inglise keeles suhelda ja ka eksootilist võõrkeelt õppida. Õpiti ära sellised fraasid nagu "Terviseks!", "Raisk!", "Jõuluõun", "Jüriööülestõus", "Paljajalu" jne. Sain teada, et prantslased kirjutaksid minu nime Achnes ja hääldaksid "Agnes"t Ažneesina. Samuti laulsime ühe prantsuse neiuga "Aux Champs-Elysee"d.

Prantslastele jootsime sisse ka ühe brändi, mille Margus Leedust ostis ja mis meie jaoks oli liiga rõve. Prantslastele läks peale küll. Eriti, kui nad avastasid, et see on Prantsusmaal tehtud. Otsisime välja ka oma parmupillid, Marise heleda häälega kidra saatel laulu peale läksid tollel prantsuse neiul silmad peaaegu märjaks.

Sain teada ka, et seesama prantsuse neiu (kes õppis ära minu nime, aga mulle tema nimi meelde ei jäänud) elab Prantsusmaal aga käib 20 minuti kaugusel Belgias kunstikoolis, kuna Prantsusmaal kunsti õppimine on ropult kallis. Vot Euroopa Liitu.

Vahepeal olid Siiri ja Märten kadunud kusagile Hollandlastega joomismängu mängima. Kui sinna jõudsime, siis leidsime lõbusas tujus Märteni ja ühe kaine Siiri, kes pidi meil järgmine päev sõitma minema.  Kell 4 hommikul tuli tige administratsioonineiu, kes lubas politsei kutsuda, kui me vakka ei jää ja niimoodi me siis läksimegi laiali. Kõigi prantslastega tuli muidugi põsemusi ka teha. Prantslased teevad kummalegi põsele musi, poolakad ainult ühele põsele. Huvitav värk.

Pühapäev 11.08

Ärkasime küllaltki vara ja tegime kohe hommikul meie reisi esimese Vahemeres ujumise. Päris vinge. Vesi on nii soolane, et kohe on tunda, et hoopis lihtsam on ujuda.

Pakkisime asjad kokku, käisime poes, käisime teises poes, käisime bensiinijaamas ja võtsime suuna Krk'i saarele. Horvaadid on kuidagi kitsid täishäälikutega. Krk'ile jõudes hakkas auto põhja alt kolisema. See kolin oli meil juba Poolas kummitanud, aga kuna see jäi mingi aja pärast vait ja ei olnud tugev, unustasime selle kohe ära ka. Aga seekord oli kolin kohe päris tugev. Mõtlesime, et see on kuidagi seotud mootori või pidurite ülekuumenemisega, sest ka Horvaatia teed on päääris mägised. Pöörasime siis esimesse  linnakesse sisse ja kohe randa.

Omišalj'i linna rand oli jube kivine ja kaljune, aga see oligi just lahe. Kohe rätiku kõrvalt vette hüpata ja vees sulistada. Pääris äge. Kohe kõrval oli 4-5 meetrine kalju, kust kohalik rahvas vette hüppas. Huljulge Margus tegi ka kohe triki järgi. Minul ja Marisel läks juba rohkem aega. Niiii hirmus. Sealt ülevalt paistis vesi hoopis kaugemal. Vähemalt 15 minutit kogusime seal julgust. Hüüdsin teistele, et "Öelge mu koerale, et ma armastan teda" ja hüppasin.

Ilmselgelt olen ikka veel elus, et seda lugu jutustada, aga pärast hüpet vees hulpides küll värisesin. Adrenaliinilaks oli kõva. Kõva laks oli ka mu kätele, mida ma lolli peaga hüppe ajal laiali hoidsin. Pärast kuivades oli näha, kuidas nahale kuivasid soolakristallid.

Pärast sööki ja väikest jäätist sõitsime edasi, vaatasime horvaatide surnuaeda. Neil on lahkunute fotod hauakivi peal, samuti on nende hauad parajad mauseleumid: suurte kiviplaatidega kastid.

Edasi sõites oli autopõhja kolin tagasi ja seekord päris hullult. Pidasime bensiinijaamas kinni. Kui keegi blogilugejatest teab, mis võib järgmiste sümptomite põhjuseks olla, siis andke teada. Buss on automaatkäigukastiga Volkswagen Caravelle. Kolin ei ole ratta pöörlemise taktis, kuid tundub olevat kiirusest sõltuv. Millalgi "ravisime" kolinat nii, et lasime vabakäigul sõites gaasi ja siis nagu kadus kolksumine ära. Mootoriõli paistab korralikult olevat. Seisval autol oleme suutnud kolinat reprodutseerida põhja peale torudele kopudades, rooliga logistades.  Kolin kostub läbi terve bussi, kuid kolina allikas tundub olevat juhiistme all. Seisva mootoriga autot lükates kolinat ei suutnud tekitada, kuigi auto on kolisenud ka nii aeglaselt sõites. Kolin kostub meie jaoks täiesti juhuslikult ja kolinat saab "ravida" ka täiesti juhuslike võtetega, näiteks autot kiirendades, pidurdades...

Mingi hetk sai bensiinijaamas tšillimisest kõrini. Teadsime, et nüüd on liiga hilja kuhugi kämpasse saada. Sõitsime saarelt ära ja mööda mererannikut edasi. Kolin oli pääris hirmus, aga mingi hetk see lampi kadus ära lihtsalt.

Pidasime auto kuhugi mereäärsesse parklasse kinni ja sättisime end magama. Avastasime, et mugav on bussist teha magamisase nii, et visata keskmise rea iste taha pagassi ja panna tekkinud põrandale toppida kolm inimest.

Esmaspäev 13.08

Ärkasime, ujusime parkla all Vahemeres ja siis sõitsime kohe Plitvice järvede äärde. Parkimine oli seal hullumaja. Me otsisime parkimiskohta ca tund aega ja kogu aeg pidime kitsastel ja mägistel teedel autoga sõitma, samal ajal oli KOGU metsaalune autosid tihedalt täis pargitud. Mingi ime läbi saime õnneks auto pargitud ja kui me juba lõunasööki hakkasime sööma parkisid praktiliselt meie kõrvale eestlased. Nemad olid parkimist otsinud ainult 5 minutit. Nojah. S**t happens.

Plitvice rahvuspark on umbe äge koht. Nii sinine vesi, nii selge vesi, nii palju koski. Kui ma kunagi kevadel otsisin oma arvutile ilusaid desktop'i pilte, siis üks pilt oli ka Plitvice järvedest. Ma mõtlesin, et see pilt on fotošopitud. Ei ole, sellised värvid on seal päriselt. Hoidsin ka fotokat vee all, sain kaladest videoid teha.

Märgitud radadest kõrvale ei tohtinud astuda. Paljud eirasid seda keeldu, aga nägime ka ühte gruppi, kes jäi pargivalvurile vahele. Me nagu kuulsime, et neile määrati trahv 2000 kunat, mis on ca 250 eurot.  Suht karm värk.

Kohe matka alguses, kui me mööda laudteed käies lobisesime, siis järsku üks mees meie ees ütles aksendiga: "Oi, Eesti, tere tere". Tuli välja, et tema heledapäine tudruk on eestlane. Lühikese ajaga juba kolmas eestlane/eestlaste grupp, keda me reisi peal näinud oleme. Esimesed eestlased olid rahvatantsijad Leedu bensukas.

Matk kestis meil ca 5 tundi ja koos praamisõidu ja auto/rongisõiduga läbisime 17 km. Suht läbi olime. Ostsime pärast kohalikke kohupiimasaiu. Vääga õigesse kohta läksid.

Kui kämpa poole sõitsime, siis läks pimedaks. Mööda pisikest külavaheteed öösel sõita oli päris kõhe. Eriti kui mingi suur buss vastu tuli. Kurvidel oli näha, kui lähedal teeäärsed põõsad tegelikult autole on.

Ühel parkimisplatsil tõmbasime tee äärde ja vaatasime tähti. Triin harjutas tähtede pildistamist, mina nägin Skorpioni saba päris pikalt. Langevaid tähti nägime ka augustiööle kohaselt täitsa palju.

Sõidame kiirteed mööda kämpingu poole. Kolin on tagasi. Kui homme Sloveeniasse jõuame, siis oleme juba vähemalt Euroopa Liidus.

Pilte rahvuspargist. Pildid pole meie reisi ametliku fotograafi Triinu tehtud, seetõttu ei vastuta nende piltide tehnilise kvaliteedi üle. Tähendab, need on minu tehtud, ilmselt siis tegelt vastutan...