Kui ma suve alguses Sloveenias käisin, siis loomulikult saatsin kodustele oma matkadest palju pilte. Selle peale hakkas mu emal süda valutama ja jalad kihelema. Tahtis ka mägedesse. Nüüd augusti viimastel nädalatel võtsimegi teekonna ette: mina, mu ema, õde ja koer. Pakkisime oma asjad pere Toyotasse ja hakkasime tulema. Sihtkohaks Poprad Slovakkias, mis asub mõnusalt Kõrg- ja Madaltatrate vahel.
Teekond siia võttis koos puhkepauside ja ööbimisega Varssavis aega peaaegu kaks päeva. Koer võttis kogu situatsiooni filosoofilise rahuga: "Ahah, jälle autosse. Okei, peaasi, et kogu kari on koos." Nagu ikka, Põhja-Poola võtsime sealse tiheda liikluse tõttu öösel. Lõuna-Poola oleks võinud olla päeval kiirteedega lihtsam olla sõita, ja oligi, aga vastu Slovakkia piiri olid järsku kitsamad teed, kust me tahtsime läbi minna, paksult poolakaid täis. Esmaspäeval! Mis toimub? Pärast guugeldasin, et see esmaspäev oli neitsi Maarja taevamineku püha, mis on kõigile vähe usklikumatele rahvastele puhkepäev. Loomulikult olid kõik poolakad väljas siiberdamas.
Kohe kui Slovakkia piiri ületasime, pidasime auto kinni ja tegime esimese kahetunnise matka. Koer oli üliõnnelik, et seekordne pissipaus ei piirdunud ringiga ümber tankla. Kella poole seitsmeks jõudsime Popradisse, kus oli meil apartement renditud. Omanik oli meil vastas, hästi sõbralik, väga hea inglise keelega, kümneid kordi Tallinnas käinud, kuna töötab kruiisilaeva peal. Korter on ilus ja moderne, mereteemaline. Kõik kohad on nipsasjakesi täis. Minu teooria on, et kui turistid tulevad oma kolaga siia, siis neil ei ole kunagi nii palju asju kaasas, et kogu seda korterit ära täita. Nipsasjakesed muudavadki siis koha täidetumaks, kodusemaks.
Teisipäeval tegimegi esimese matkapäeva. Alustasime ca kilomeetri kõrguselt ja käisime 2500-meetrise Krivani tipus. Koeraga. Võtsime rahulikult ja selle mõttega, et kui koer edasi minna ei saa, siis pöörame lihtsalt tagasi. Tegelikult polnud hullu midagi. Koer oli palju nõtkem ja krapsakam kui meie. Meie eeliseks oli lihtsalt pikem samm, koeral aga nelja-käpa-vedu, kus iga käpp on varustatud kaljudel liiklemiseks väga vajaliku komplekti küüntega. Krivani mägi oli täis teisi matkajaid, kuna tegu on ühe populaarseima sihtkohaga. Küllaltki lihtsalt ligipääsetav ja üks kõrgemaid. Sellel teekonnal ma erinevalt Sloveenias, Rumeenias ja Itaalias matkates ma ei näinud lisatoestusi, nagu metallköied või -naelad. Mõnes kohas oleksid need eile täitsa vajalikud olnud. Koer sai teekonnal palju sõpru, kes olid temaga lahkesti nõus pasteedisaia ja küpsiseid jagama. Teisi koeri me ei näinud. Sloveenias matkates nägin aga radadel mitmeid koeri, seepärast julgesimegi Pippini sellele retkele kaasa tuua.
Mägedes on praegu mustikate ja vaarikate kõrgaeg. Emme korjas terve karbitäie, nii et tänahommikustele pannkookidele saime mustika-vaarika värsket toormoosi.
Kuna kodus meie koer teisele korrusele, kus asuvad magamistoad, ei tohi tulla, siis on päris huvitav veeta nüüd öid nii, et iga paari tunni tagant tuleb üks niiske nina kontrollima, et kas minuga on ikka kõik korras ja äkki ma ei viitsiks teda natuke kesed ööd sügada. Ega mul ju midagi paremat teha ei ole ju. Ja hommikul tuleb inimene ikka üles lakkuda. Ilmselgelt eilne 17 km jalutuskäik mööda kaljusid teda ei väsitanud. Tuleb midagi raskemat välja mõelda.
Järgmisel pildil uus loomaliik: kaljukoer!
Kas tapsime koera? Ei, see on tema puhas näitlejaanne. Millal lavaka katsed on?
No comments:
Post a Comment