Kloogarannalt

Olen juba tükk aega Iirimaalt tagasi Eestis olnud.

Posterisessioon oli elav. Sai tasuta alkoholi ja teistele oma tööd esitleda. Sessiooni lõpus rääkisin oma postrist ühele Iirimaal õppivale Harryle ja jutt lõppes sellega, et läksime koost tema ja ta sõpradega välja sööma. Õhtu lõppes küllaltki vara, kuna üks pidi järgmisel päeval ettekande tegema, mõned konverentsi korraldama jne. Kuulasin maad, mida Dublinis teha tasub ja mida muidu Iirimaal külastada on mõtet. Päris pikk nimekiri tuli. 

Kolmapäeval oli konverentsi viimane päev ja kuna esimesel sessioonil minu eriala ettekandeid ei olnud, siis otsustasin hoopis oma vaatamisväärsuste nimekirja lühendada. Käisin St Stephen's Greenil, mis on tore park, kus saab inimeste tegemisi vaadata. Käisin Patricku kirikut vaatamas, kust algas iirlaste ristimine. Trinity College'is sain kohe varahommikul ära näha Kells'i raamatu, mis on ca 1000-aastane kaunistustega ja maalidega käsitsi valmistatud raamat. Samas oli ka Trinity College'i vana raamatukogu, mis nägi välja nagu ta oleks Sigatüükast pärit. 

Pärast esimest ringkäiku jõudsin täpselt esimeseks kohvipausiks konverentsihoonesse. Pärast seda jõudsime veel Helinaga korraks poes käia ja tagasi lõunale ja pärastlõunasele sessioonile. Õhtul oli pidulik õhtusöök, kus nautisime halbu nalju, huvitavat juttu ja vahepalaks iiri steptantsu etendust. Üks inglasest õppejõud ostis kogu lauale veini, nii et tuju oli nii lõbus, et pärast õhtusöögi lõppemist tagasi hotelli küll ei tahtnud minna. Läksime hoopis Temple Bar'i lähedale pubisse, kus sai veel seltskonnaga tutvuda ja kohaliku bändi saatel jalga keerutada. 

Neljapäeva hommikul ajasin end vara maast lahti, kuna pidin kohtuma Šveitsis õppiva mehhiklase ja Hollandis õppiva hispaanlase, itaallase ja hiinlasega, et üürida koos auto, et minna Dublini lähedale Wicklow mägedesse. Mehhiklasega olin eelmisel päeval konverentsil tutvunud, teisi polnud varem näinudki. Mäed olid vägevad! Nad ei olnud väga kõrged, vist ei olnud kilomeetritki, aga see oli täpselt see Iirimaa, mida me ootasime. Üle lageda nõmme rulluvad vihmased pilved! Nagu päris. Kohe, kui auto peatasime, tahtsin joosta lähima mäe otsa. Esimene samm tee pealt ära olin juba põlvini soos. Nice!

Edasi läksime Glendalough' külla varemeid ja järvi vaatama. Täitsa muhe jalutuskäik oli. Päev pidi varakult lõppema, kuna poisid pidid lennukite peale minema. Õhtust sõin juba eestlastega. 

Reede hommikul ärkasime väga vara, kuna meil oli kõigil ostetud päevatuur bussiga Moheri kaljudele. Bussijuht Derrick rääkis meile huvitavat juttu. Käisime Barack Obama esivanemate külas olevas bensujaamas ja sealt sõitsime juba kaljudele edasi. Kaljud olid võimsad. Kuni 214 meetrit otse merest üles. Kohalikud ütlesid, et lainet väga ei olnud, aga minu meelest lõid Atlandi ookeani lained vastu kaljusid päris vägevalt. Aeg-ajalt paistis päike ka, nii et mõned meist said isegi ootamatult Iirimaalt päikesepõletuse. Edasi käisime Doolini külas lõunat söömas ja Burreni apokalüptilist maastikku vaatamas. Nagu külm ja kivine Mordor, kus kivipragude vahel on hästi viljakas muld. Käisime ka ühes kalurikülas, kus oli ka väike kindlusloss, mida iirlased kutsuvad "tower hous'ideks". Neid on Iirimaal nii palju, et sellel päevareisil me ei teinud nende pärast eraldi peatust. Sellised pisikesed paarikorruselised, paaritoalised müüriga ümbritsetud 800-1000-aastased kindlustused, kus kohalik isand oma pere ja sõduritega elas. 

Õhtul jõudsime veel eestlastega Temple Bar'i lähedal reedeõhtust melu vaatamas käia. Tundsin isegi ära selle baari, kus mul paar õhtut tagasi väga lõbus oli. Laupäeva hommikul ruttu lennujaama ja tagasi Tallinnasse, sealt Tartusse ja sealt ühe soojaga Kloogaranda, kus olen teist aastat järjest Teaduslaagris kasvataja. Täitsa muhedad noored on. Iirimaa mälestused on peaaegu juba peast pühitud. Aeg-ajalt vaatan veel Moheri kaljudel tehtud pilte, mis suudavad edasi anda võib-olla poole sellest võimsusest ja ilust, mida seal näha sai.

Cliffs of Moher:

Wicklow nõmm:

Trinity College raamatukogu:

Konverentsikeskus: