Kuna olen juba uuel reisil, siis tuleb eelmine lõpuni rääkida. Kuna mõned seda blogi ikka loevad (tšau, Anne-Mai!), siis tasub vist kirjutamist jätkata.
Viimase postituse kirjutasin kuumast Ljubljanast, kus mul oli natuke aega, enne kui ma oma rendiauto kätte sain. Valge Peugeot 2008. Diisel, 1,6 l. Alla 400 km läbisõitu. Uue auto lõhn oli nii tugev, et ma tundsin seda isegi keelega. Läksin siis sellega Horvaatiasse, kuna kui juba nii kaugel lõunas olen, siis tuleb Vahemeres ka supelda. Lihtsalt, et linnuke kirja saaks. Mulle soovitati Pula linna. Jõudsin sinna küllaltki hilja õhtul, pärast kuut. Sõitsin otse randa. Kaljusel sopilisel rannikul oli vaigu järgi lõhnav männimets, inimesed olid end vee äärde kaljudele lebosse tõmmanud. Läksin minagi. Ronisin redelist vette ja vaatasin, kuidas tillukesed krabid end kalju sisse uuristavad ja oma sõrgu klõpsutavad. Vesi oli selge ja soolane. Ülimõnus jahutus pärast kuumast õhkavat männimetsa.
Pärast suplust läksin vaatamisväärsustega tutvuma. Enne oli vaja ka auto ära parkida. Parkimismasinast ma aru ei saanud, läksin kioski juurde muti käest aru pärima. Lahke mutt oli, tema juures sai raha vahetada ja tunniks ajaks parkimispileti osta. Tahtsin kaheks tunniks, aga ei saanud. Mutt ütles, et ma pean tagasi tulema. Selge, sain! Tund aega siis kindluse vaatamist, kus tutvustati Balkanit vaevanud sõda neljakümnendatel ja pärast poole. Sain paar üksikut selfit teha ja otsustasin muti juurde tagasi minna, et endale viimaseks tunniks enne tasuta parkimise algust parkimispilet osta. Jõuan kioski juurde, ootan viisakalt ca 10 minutit, et mutike saaks kioskit koristada ja kui lõpuks jutule saan, oli muti endine sõbralikus nagu käega pühitud. Tal oli tööaeg otsa saanud!!!! Kust ma parkimispileti saan? Pole tema mure. Grrrrr. Ei tohi olla viisakas ja lasta muttidel oma kioskeid koristada. Ma olin nii vihane, et läksin riski peale ja lasin siis autol 20 minutit ilma piletita seista. Saatsin mutid ja parkimise kuradile ja läksin hoopis Rooma-aegset amfiteatrit vaatama.
Amfiteatri juurde jõudsin siis, kui päike oli juba ammu loojunud. Õnneks käib lõunamaades elu teiste rütmide järgi ja sinna lasti kuni kella 12ni sisse. Amfiteater oli üllatavalt suur ja hästi säilinud. Pulas peetakse filmifestivale ja keset teatrit oli vabaõhukino sisse seatud. Helimehed testisid samal ajal bassikõlareid, nii ma siis uurisin tribüüne ja gladiaatorite põrandaaluseid koridore maavärinat meenutava mürina saatel. Pärast teatrit läksin linna peale jalutama, nägin sinist Teslat, sõin jalkamängu kõrvale salatit ja oligi aeg Sloveenia poole tagasi tõmmata. Sihiks oli Bohinj'i järv kuhu jõudsin kella kahe paiku öösel. Öö oli pime. Valmistasin auto magamiseks ette. Tulede kustutamisel selgus, et auto katus oli seest poolt kaunistatud õrnalt säravate led-tulede ribadega, mis mingi hetk ära kustusid. Uhh, miuke auto ja minu õrn süda, mis võidetakse paari kena särava tulega.
Hommikul peletas mu viimased uneriismed üliselge veega Bohinji järves ujumine. Jätkan blogi ilmselt Iirimaalt juba.
No comments:
Post a Comment