Tallinnast Dublinisse jätkub

Bohinji järv on Bledi järve kõrval. Bledi järve ääres olin juba neli aastat tagasi käinud, seepärast oli huvitav minna kaugemale mägede vahele Bohinji juurede. Pärast hommikusuplust läksin viitasid mööda edasi. Viidad näitasid slap’i peale, mis tähendab sloveenia keeles koske. Parkisin auto ära ja läksin kõigepealt sealt algavatele matkaradadele. Tahtsin teha kiire matka, et pärast jõuda veel kose juurde ja ujuma ja kella neljaks auto Ljubljanasse tagasi viia. Viit näitas mäe otsa 2,5 h. Pidin kiire olema. Võtsin väikese seljakoti ja panin punuma. Väga vabastav on praktiliselt olematu seljakotiga mäkke joosta. Võimas tunne on. Mäkke jõudsin pooleteise tunniga. Mägi ise oli 1500-meetrine, nii et küllaltki madal. Samas sealt nägi kaugemaid ja kõrgemaid tippe (Krm näiteks), mis jäid hinge kraapima. Tahtsin lihtsalt kõik kuradile saata ja minnagi mägedesse mitmeks nädalaks. Alla jõudes olin täiega higine ja lootsin turistide vahel kose poole põigeldes, et ma väga ei haiseks. Kosk oli vinge, pärast Bohinji järves teistkordne ujumine oli veel vingem. Kokku oli rendiauto võtmine üllatavalt lihtne ja odav. Väga täiskasvanu tunne tekkis.

Järgmine päev tahtis Siim oma auto töökotta viia, kuna selle pidurituli hakkas vist juba Lätis põlema. Deja vu tunne oli, kuna eelmine kord, kui Sloveeniasse tulin, siis oli ka meil autoga ilge jama. Õnneks seekord ilget jama ei olnud. Lihtsalt pidurdades natuke õrnalt laperdas. Poisid panid meid Juliaga kaubanduskeskusesse maha (sest et mis tüdrukud ikka vaba ajaga teevad :S) ja läksid autoteenindusse. Nad jäid sinna viiiiiieks tunniks. Ma sain oma asjad poest esimese 15 minutiga ostetud. Ülejäänud aja veetsin telefoniga internetis. Tegelt polnud mul häda midagi. Sohva oli pehme ja internett kiire. (Sloveenia on üllatavalt hästi erinevate tasuta wifidega kaetud. 2500 meetri kõrgusel Triglav nõlva peal oli ka interwebs, wtf? Ok, vb ma seda juba eelmises blogipostituses mainisin.)

Selle päeva õhtul käisime Jelkoga Metelkovas. Vahva koht. Midagi Gen-klubi õue sarnast, ainult et suurem ja natuke räpasem ja tol õhtul oli see metal-kontsertite pärast eriti karvaseid täis. Kõik lõhnas muru järgi ja kõrvu kostev solin ei olnud mitte eksprompt allikas, vaid põõsas kusev noormees.

Sloveenia eelviimasel päeval läksime jälle kogu kambaga mäe otsa. Kuna tegu pidi olema lihtsa jalutuskäiguga, siis võtsime vähe asju kaasa ja ainult kaks seljakotti. Jee see oli lihtne jalutuskäik. Pöörasime valest kohast alguses ära ja hakkasime mäge ründama raskemat teed pidi. Kahtlus tekkis juba  alguses, kui hakkasime kruusast kuru pidi üles ronima. Kui nägime, et edasine tee paistab olevat pea 100% mööda kaljuseina neliveoga üles, siis pöörasime tagasi. Ma oleks tegelt vb isegi edasi tahtnud minna. Selle põike peale kaotasime ca 2 tundi, aga otsustasime mööda lihtsat teed ikkagi mäetippu veel minna. Seal ma ei viitsinud enam teisi järgi oodata, vaid panin üksinda (teiste nõusolekul loomulikult) ühe seljakotiga minema. Mägi oli 2300 meetrit kõrge, puudepiir (Sloveenias 1700 meetri kõrgusel) sai korralikult ületatud. Jõudsin kell 14.00 lambasitaga kaetud tippu. Vaade oli vägev ja kärbeste hulk oli ka vägev. Vaatasin tipust, kuidas Jelko mäkke ronib, ta jõudis tippu must pool tundi hiljem. Siim ja Julia otsustasid tippu mitte tulla. Jätsid meile ühe veepudeli tee peale, kuna Jelko ja minu varud olid otsa vahepeal saanud. Pärast orus oleva vikerkaare pildistamist tulime ka Jelkoga mäe otsast tulema.

Reisi igal päeval jalutasime tugevalt üle 15 km. Trenni sai palju. Minul lihased valutama väga ei hakanud, pigem hakkasid puusad ja põlved vastavalt tõusudest ja laskumistest valutama. Teised kaebasid ka lihasvalu. Pärast Triglav’d oli eriti lahe tunne, kui tundsin kätes valu. Lihtsalt pidi pidevalt käsi kasutama, et kaljuseinast üles ronida. Mägedes ise ei pannudki seda tähele, aga pärast piltide pealt oli lahe vaadata, kui SININE taevas oli. Lennukiga sõites on ka näha, kuidas enamus atmosfääri on allpool, nii et taeva tagant aimab silm juba kosmost. Ilmselelt jätsid Sloveenia mäed mulle kustumatu mulje. Ostsin ka paar rahvuspargi kaarti kaasa, et saaks tulevikus sinna tagasi minna. Imelik oli see, et ma jõin Sloveenias rohkem õlut, kui veini, aga kuumal päeval läheb õlu eine kõrvale paremini kui vein.

Tagasi Eestisse sõitsime ühe jutiga ja võtsime Jelko kaasa. Minule jäi Poola öine vahetus. Sõitsin 5 h järjest ja lõpetasin ca tund pärast päikesetõusu. Jelko arvas, et kell on seitsme paiku hommikul, kuna on nii valge, aga tegelt oli (olenevalt ajavööndist) kell kolme-nelja paiku. Ta polnud varem nii kaugel põhjas käinud. Veel olid tema jaoks imelikud tasased põllud ja pikad sirged teed läbi lõpmatutena paistvate männimetsade.

Seda juttu kirjutan praegu Ryanairi lennukist teel Tallinnast Dublinisse. Seal ootab mind ja mu laborikaaslasi aatomkihtsadestuse konverents. Tegin isegi suure vingumise ja edasilükkamise peale oma bakatööst postri ja lähen seda sinna tutvustama. Oleme ära terve nädala. Konverentsi avaüritus on Guinnessi õllekoja laos. Pidi popp koht olema. Tallinna lennujaama turvatädi korjas mult meigieemaldusvedeliku ära, kuna see oli 125 ml pudelis, mitte 100 ml-ses. See oli ainult poolenisti täis. Kamoon! Mis ma pean nüüd oma silmameigi kartulitega Dublinis maha kratsima w? (Seal ilmselt meigipoode pole. Jk!)

Pärast sellekevadist Indoneesia reisi ma ei uskunud, et ma see aasta veel kuhugi reisima saan minna, aga võimalusi on uksest-aknast tulnud. Ülilahe. Tahaks, et see sama auruga jätkuks.