Sõit läbi Poola oli igav nagu alati. Minu poolik mõte öö läbi sõita, et need koledad teed kähku selja taha jätta, jäi realiseerimata, kuna olime liiga väsinud. Esimeses nn 24 h lahti olevas motellis meid jutule ei võetud. Helistasime küll kella ja kui pärast 15-minutilist ootamist mingi poolakeelne mulin vastu tuli ja meie inglise keeles toa kohta küsisime, saime vastuseks ainult lõpliku ja järsu "No room!" Järgmises kohas organiseeris Julia meile ülikähku toad. Hommikul vaatasime, et selle hotelli tervitusreklaamil oli "Wilkommen"-ite ja "Welcome"'ide vahele ka ära eksinud "Teretulnud". Luks värk.
Suundusime Viini, kus Viini ülikooli ühikas kesklinnas elas Siimu sõbranna Sandra, kes lahkesti meid oma ühetoalises korteris majutas. Hommikul tegin väikese sörgi, pärast poole jalutasime kesklinnas. Ülikooli peahoones oli ritta pandud kõik selle ülikooli kuulsate õpetlaste kujud, teiste hulgas ka Schrödinger, kellega sain sõbrapildi teha. Lisaks ostsime Viinist šokolaadi ja koomiksipoest ostsin ühe särgi. Struudel jäi selgi korral Viinis proovimata. Ilmselgelt tuleb tagasi tulla.
Pärastlõunal võtsime suuna Maribori. Seal elavad Sandra vanemad. Enne nende poole minemist jalutasime kesklinnas, sõime mereanni restoranis kõhud KORRALIKULT täis ja vaatasime kõrtsis jalgpalli. Wales ja Belgia mängisid. Suvine õhtu, tänavamuusikud... Mängu lõpuks jõudsime Sandra vanemate juurde, kus meid kostitati koogi ja koduse veini ja veel mingi koleda napsiga. Hommikul jõudsime Siimu ja Sandra isaga isegi 40-min joosta. Sandra pere oli väga külalislahke. Tänutäheks jätsin neile oma šampooni ja palsami ja vist ka oma jooksusokid.
Sõitsime autoga Sloveenia mägedesse üht ilusat koske vaatama ja kaesime orust Sloveenia kõige kõrgema mäe Triglav põhjakülge. Vägev oli küll. Õhtuks jõudsime Ljubljanasse, kus Siimu varasem korterikaaslane Jelko meid oma ühikatoas vastu võttis. Juhuslikult oli siis Ljubljana kesklinnas õlle ja hamburgeri festival, mis kõlasid õhtusöögiks väga hästi. Olid tõesti ülihead. Kesklinnas jalutades saime kõrtside telekatest jalgpalli mängu käiku jälgida (midagi jälgida polnud, Island ju kaotas :( ). Kuna Siim ja Julia jäid kogemata burgeritest ilma, käisime veel ühest kiirsöögi kohast läbi ja võtsime neile ka burekeid.
Järgmine päev tahtsime minna Itaaliasse, aga Triestes olid teised juba käinud, siis tuli lamp mõte Veneetsiasse minna. Miks mitte? Läksimegi. Üllatavalt odav käik oli. 15 euri auto parkimise eest, kiirteemaksud ja kütus tuleb ka muidugi juurde arvestada. Olin tol päeval kaardilugeja. Pisikeste tänavate ja sadade kanalite ja sildade vahel orienteerumine on üpris raske. Järje ära kadudes on tükk tegu see jälle kätte saada. Jalutasime tol päeval 16 km. Ostsime suveniire ja käisime kõik meie teada olulised kohad läbi. Rohkem nautisime kitsaid tänavaid ja huvitava arhitektuuriga räämas maju.
Esmaspäeval otsustasime alustada kahepäevalise matkaga, mille jooksul vallutaksime ka 2860 m Triglav mäe. Sõit Ljubljanast välja meil hilines, kuna Siim tahtis endale igaks juhuks osta mägironimiseks kiivri. Kuna kiivrit laenutada ei saanud, siis otsustasin ise mäkke igasuguse kaitsevarustuseta minna. Eriti veel, kuna inimesed poes ütlesid, et tegelikult kiivrit Triglav'l vaja ei lähe. Teistel oli kiiver olemas.
Matka alustasime kell kolm kohast, kus ütles, et Triglav'le on 6 h, meie ööbimiskohta 4.5 h. Telki kaasa ei olnud vaja võtta, kuna ööbimiskohaks oli üks mägimaja 2500 m kõrgusel. Loomulikult läks meil eeldatavast ajast üle, kuna vaja oli suurepärastest vaadetest pilti teha ja puhata. Teised ei olnud nii karmi rajaga harjunud, mina olin sellist ronimist juba eelmisel aastal Rumeenias saanud. Viimase, kõige raskema etapi võtsime juba päris hämaras. Ööbimiskohta jõudsime kell 10 õhtul.
Maja oli suur. Seal oli baar, wifi ja palju inimesi. Järgmisel päeval nägime, kuidas kopteriga varustust kohale toimetatakse. Kopter teeb majja 11 reisi päevas. Julia ja Jelko minu ja Siimuga päris tippu tulla ei tahtnud. Majast oli juba näha, kuidas teised matkajad peaaegu seina mööda üles ronisid. Sain Jelkolt kiivri (mida tegelikult tõesti väga vaja ei läinud, aga kui ta juba kaasas on, siis miks mitte kasutada) ja võtsime väikese seljakotiga kaasa vaid hädavajaliku: vee, kaamera, saia ja purgi Nutellat. Ronimine oli kiire ja huvitav ja vahepeal võttis isegi minul südame alt kõhedaks. Tipus oli lumekuhi ja palju inimesi. Vaade oli mõnus, mina seda ei tundnud, et ma 2800 meetri kõrgusel oleksin olnud. Tagasitee Jelko ja Juliani oli ka kiire. Tagasitee autoni oli juba aeglane. Energiat enam ei olnud, kõik olid väsinud, jalad valutasid. Teiste jaoks oli see vist üks raskemaid matkasid nende elus. Minul valutasid jalad ja puusad ja põlved ja olin päikesest ära põlenud, aga muidu oli täitsa hea olla. Oleks veel paar päeva matkanud.
Täna sõitsid Siim ja Julia Horvaatiasse oma aastapäeva tähistama, mina üürin üheks päevaks auto ja lähen ka korraks Horvaatiasse.
No comments:
Post a Comment